Mina kosmosesse pole vahepeal pääsenud. Pigem vastupidi, põrutasin otsapidi maasse. Sellega on omamoodi huvitav lugu. Vaadake, me ajame naabrimehega väikestviisi ühist äri. See käib nii, et tuleb aasta otsa tubisti õlut juua ning taara kenasti kõrvale panna. Kui kevadel purgikoormad lume alt välja sulavad, on aeg dividendid välja võtta. Nagu meie tõeliste suurinvestoritena teame, on see ju kõik puhastulu!
Vaat, ja hiljuti oligi meil suur ülekandepäev kavandatud. Haagist kahjuks laenutada ei õnnestunud, aga naabrimehe terav silm märkas kohe aianurgas putitamist ootavat vana Ford Transitit, millega kavatsen koroona kiuste kogu suve mööda paradiislikult kaunist Maarjamaad ringi vurada. Uued rehvid olid tal all, kindlustus tehtud, tilk kütustki paagis. Tegelikult olin juba jõudnud ka pisut sisustusega tegeleda ning lisaks mööbli tarvis kopsitud puitkarkassile oli ka bussilagi miskise veekindla dekoorplaadiga üle löödud.
Natuke kahju oli oma tulevast armupesa eos liisunud õlle odööriga rikastada, aga äriõnne nimel – olgu pealegi! Ladusime masina servast servani plekiselt kolisevaid prügikotte täis ja kui sõiduks pidi minema, tõstis naabrimees demonstratiivselt telefonitoru kõrva äärde, kisendas sinna midagi klingoni keeles ja väitis, et midagi väga tähtsat tuli ette ja mina pean üksinda sõjaretkele suunduma. “Jätan meelde,” mõtlesin hambaid krigistades ning lükkasin käigu sisse. Kui selle kuramuse killavooriga lõpuks taarapunkti ukse juurde jõudsin ja bussiukse lahti lükkasin, lõi siukse vonni näkku, et pidin põlvili prantsatama. Terve põrand ujus haisvas lägas ja kaubiku sisemus nägi välja nagu sõidaksin paadialuste suvepäevadele.
Viskasin esimesed kotid juba välja ja siis märkasin taarapunkti uksel silti “SULETUD”. Tähendab, mis mõttes suletud? Kas ma olen “Varjatud kaameras” või? Rammisin raevunult bussiukse kinni ja tulistasin põhjagaasiga kodu suunas. Sa vana raisk, kui kehvad meie teed ikka on! Jõudsin veel mõelda, et koju jõudes teen esimese asjana katusesse augu ja orgunnin turvavarustusse katapuldi. Samal ajal käis jõhker litakas. Hüppasin kõigi nelja jalaga pidurile, pigistasin silmad kinni ja hakkasin surma ootama. Ei tulnud. Aga mu udupeen veekindlate plaatidega lagi oli küll alla kukkunud. Kui see oleks juhtunud kusagil suvises Kabli rannas, kui ma bussi tagaruumis parajasti muretult kiirnuudleid helbin, oleks see pauk mu tõenäoliselt läbi bussipõhja poolest kerest männijuurikate vahele virutanud. Nii et õnnelik õnnetus.
---
Ühesõnaga pika möla kokkuvõtteks: kiirnuudlite retsepti ma teile jagama ei hakka. Nende valmistamine nõuab kannatlikkust, vilumust ja raudset närvi. Ma ei anna teile üldse mingit retsepti, aga annan hoopis ühe isutekitaja. Sest tegelikult on lugu hoopis selline, et vahepeal sai valmis mu raamat “Viina ja viineri vahel ehk Ühe paadunud elunautija trennipäevik”. Sealt saate muuhulgas teada, kuidas möödunud aasta oma sündmustega mu lõpuks veganluseni välja vedas. Et see postitus aga lihtsalt üks tühi jahvatamine ei oleks, luban õige pea üles riputada videoloo sellest, kuidas Ringvaade eesotsas Hannes Hermakülaga mul külas käis ning kuidas ma neile ilma igasuguse loomse ohvrita ühepajatoitu, kiluvõikusid ja burkse tegin. Vanad ERR-i omnivoorid mõmisesid mõnust!
Vaat nii. Olge siis musid ja võtke vahepeal lugemist ligi! Kui tahate autogrammiga kirjatükki, siis kirjutage julgelt. Aga muidu on kuulda, et kõiksugu raamatupoed tehti ka vahepeal lahti.
