KES MA OLEN?
Olen tavaline Eesti mees, kes kaalus kahe aasta eest 140 kilo, sõi hommikuks peekonit, lõunaks šnitslit ja õhtuks veisesteiki. Jala ei käinud ja vett ei joonud. Taolise hedonistliku elustiili kritiseerijatele näitasin keskmist sõrme ja haukusin läbi. Sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, mida ma suhu topin või mitmendal eluaastal infarkti saan. Ja ega tegelikult väga ei öeldudki, see oli pigem stiilis “parim kaitse on rünnak” preventiivne enesepositsioneerimine.
MIS JUHTUS?
Tegelikult suurt midagi. Peale mõnusat, kuid samas pisut liiga pikaks veninud aastavahetust koos heade sõprade, kolmekilose lambakintsu ja mõne pudeli hundijalaveega otsustasin kergelt mökus olekus natuke õues pead tuulutada. Ei, mitte sportida! Olge nüüd! Oli 4. jaanuar 2019. Lohistasin lihtsalt ühe neljakiltsase tiiru ja saigi natuke parem. Vahepealset ma siinkohal üksikasjalikult lahti seletama ei hakka, aga aasta hiljem olin igapäevase 8 jalutuskilomeetri tulemusena alla võtnud 30 kilo. Kõik muud jutud olid samad: grill, chill, õlu ja lebo. Ma olen ju täiesti terve mees ja pean seda kõike saama.
NO JA SIIS?
See kahe aasta tagune mina peaks praegu kahe käega peast kinni hoidma, sest mind on juba nähtud jõusaalis, ratta seljas ning paaril korral koguni pekipõrkel jooksusammu katsetamas. Lõbutsemine ja maitsvad toidud on jätkuvalt minu pärisosa ja neist ma loobuda ei saa. Küll aga on minus alati olnud tahtmine tühipalja mökitamise asemel asjad enne omal nahal läbi proovida, kui suu vett (no olgu, veini) täis võtan.
Et kõik ilusti südamelt ära rääkida, pean alustama sellest, et lisaks paarile kassivolaskile ja koeralontrusele kuulub minu majapidamise juurde ka armas naisuke ning gümnaasiumi viimases klassis tudeeriv tagajärglane. Nendega on üks jama. Jama on see, et nad on veganid. Just. Ei söö nad muna, piima, juustu ega kohupiima. Kalast ja lihast rääkimata. Täitsa katki omadega, ütleksid mõned. Kuna ma aga oma pereliikmetest väga hoolin, olen jõudumööda katsunud kuulata, millega nad oma valikut põhjendavad. Ma saan väga hästi aru, mida teeb massiline karjakasvatus keskkonnaga, millistes tingimustes elavad põllumajandusloomad ning kuidas nad surevad. Teisalt – mis minul sellest? Mina ostan ju poest viinerit, lihapalle ja sinki. Neil pole loomalaipadega ju miskit pistmist, need on tooted. Vähemalt nii me kõik mõelda püüame, et lihtsam oleks.
Asja tervisliku külje üle juureldes olen samuti ainult pead vangutanud. Ühiskondliku tooni ja üldteada heakskiidetud praktika järgi peaks mu kullakallid kängu vajuma ning erinevate ainete puuduses lillade nägudega põrandal vähkrema. Seda pole aga juhtunud. Kuidas ometi?
LOLLIKS LÄKSID VÕI?
No ja nii see juhtus. Puhtalt uudishimust ja arvestades tõsiasja, et töötan ajakirjanikuna, otsustasin teha ekseperimendi “Lihasööja neli nädalat taimetoitlasena”.
Oi, see on olnud kirju ja emotsiooniderohke aeg! Olen keset lihalette kõhu korinat kuulatades juukseid (no mul kunagi olid) peast kakkunud, olen lookas pidulaua ääres mossis molliga kahte keedukartulit järanud, olen vastanud küsimustele stiilis “Kas sa läksid täitsa lolliks või?”, “Nüüd ei ole sinuga enam millestki rääkida!” ja “Pane tähele, varsti oled päristoidu juures nutuga tagasi!” Aga olen ka kirgliku kokandushuvilisena avastanud täiesti uue maailma. Ausõna, ma olen endale õlle kõrvale meisterdanud imelised küüslaugutofust ning sojakastme ja maitsepärmiga turgutatud snäkid, olen tervel perel kõhu täis söötnud võltshakklihast Iiri pudru, vürtsikate riisinuudlitega köögivilja-seenevoki, prantsusepärase sibulasupi ja muu säärasega. Ja ausõna, need toidud on olnud väga maitsvad.
Kas ma igatsen liha? Teinekord tühja kõhuga igatsen ma liha maitset, mulle on teda lihtsalt nelikümmend aastat jutti sisse söödetud. Aga siis ma mõtlen jällegi: kui minu ainsaks argumendiks õigustamaks teiste elusolendite seibideks lõikamist on nende maitse, siis pole see nagu kuskilt otsast okei.
MIS EDASI?
8. novembril 2020. aastal sai kuu vegantoidulisena tehtud, aga eksperiment kestab edasi. Olen alles jala ukse vahele saanud ja ei kavatsegi argpükslikult jalga lasta. Ees on palju maitsmisi, palju arvustamisi, palju arutelusid ja palju avastamist. Neid kõiki kavatsen ma sellel lehel huvilistega ka jagada. Kusjuures on kuradi hea tunne, et kogu seda ilu nautides ei tee ma mitte ühelegi elusolendile liiga. Mulle see sobib. Ahjaa, selle kuu aja jooksul on alanenud vererõhk, tulnud juurde võhma ning peagi töötab paremini. Kõht on olnud kogu aeg mõnusalt täis, kuid kolm kilo pekki olen kuhugile lootusetult ära kaotanud. Tõesti enesehävituslik ja kriminaalne käitumine, eks ole.
Et minu loost paremat pilti saada, tutvuge aastatetaguse Onu Myraka Toidublogiga ning lugege artikleid, milles oma muutumist jupiti leheveergude tarvis lahti kirjutanud olen. Ja kirjutage-joonistage mulle ka! Vahet pole, kas tahate läbi haukuda, nõu anda või mõnd huvitavat söögikohta või toodet proovimiseks soovitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar