Kõigepealt hilinenud õnnesoovid kõigile daamidele rahvusvahelise naistepäeva puhul! Vaadake, mina olen abielu tormisel merel seilanud juba pea kakskümmend aastat. Või no mis tormisel! Kui nüüd päris aus olla, siis on ikka suurema osa ajast päike säranud ning kui paaril korral tiba loksutanud ongi, siis ikka seepärast, et madrus-poiss ise on ludri ja peast soe nagu värskelt ahjust vopsanud kaneelirullike.
Kahe inimese kooselu juures ongi väga oluline see, et pooled teineteist täiendaksid. Näiteks minu Muti oskab kõike seda, mida mina ei oska. Ja kuna mina oskan õige vähe, võiks ju arvata, et tema teeb majapidamises kõik olulised asjatoimetused ise ära. Päris nii see siiski pole. Kuigi, tõsi, kõiksugu nuppudega kodumasinatega, mis erinevaid asju pesevad ja kuivatavad, olen suutnud nii palju käkke kokku keerata, et minu kujuteldavas klassipäevikus on elu lõpuni kehtiv vabastustõend nende osas sees. Aga lisaks kodumasinate hingeelu mõistmisele ning hämmastavale võimele hallata kõikvõimalike kommunaalkulude, lastevanemate koosolekute ja ühte paari kuuluvate sokkide apokalüptilist anarhiat teab Muti, kuidas ülesandeid delegeerida. Sestap olen leidnud end kasvuhoones tomateid sidumas, poest tampoone ostmas ning isegi pere jõulukaardile luuletust kirjutamas. Täiesti hämmastav! Nagu üle käte läinud Briti poissmeestepeol – lased alustuseks kusagil klubis lõbusalt Ee De Emmi järgi puusasid lahti ja järgmisel hetkel oled juba hämaras ühikatoas trussasid lambikupli otsa loopimas. A kuidas? Keegi ei tea. Müstika!
Mis puutub toidutegemisse, siis vaat köögis oleme me mõlemad ühtviisi tublid. Selle väikese klausliga, et kui Muti ostab kogu vaba raha eest erinevaid kokaraamatuid ja võimleb nagu palderjani üledoosi saanud kass, et kogu aeg maitsetes vaheldust pakkuda, siis mina lasen suuresti liugu juhuslikel õnnestumistel ning vanal klassikal. Seda just siis, kui kaval manipulaator Von Muti mind oma kavalate võtetega tagant surkimas pole. Vaat jah, sesmõttes on ta nagu ideaalne pedagoog. Sa võid tema antavat õppeainet vihata ja jalgu trampides vanduda, et ei kavatse ühtki rehkendust teha, aga järgmisel päeval vehid kätega nagu lastebasseini tõugatud akvafoob (täitsa ise mõtlesin praegu välja), ning nuiad tahvli ette oma lahenduskäiku seletama.
Tegelikult on minu seekordsed retseptid (mis polegi tegelikult niiväga retseptid) sündinud sellest, et Muti rihma liiga lõdvaks lasi. Temal tahtis päevatöö tegemist ja mul olid siin sõbrad ja Eesti Laul ja järelpidustused ja järelpidustuste järelpidustused ja mis kõik veel. Ühesõnaga toidu osas tulid ainult lihtsad ja väga lihtsad lahendused. Olgu tänatud Altme Grupp OÜ, kes hollandlaste vegan peekonit maale toob. Nii ei jää ka omapäi jäetud algaja heinahunt nälga.
Kartulivorm (vasakul)
1 kg kartuleid
2 sibulat
4 küslaküünt
2 pakki Tere kaera köögikreemi
1 pakk Vivera vegan peekonit
õli
pipart ja soola
No tõesti lapsemäng. Koorid kartulid ja hakid kuubikuteks. Sibula lased ribadeks ja küsla peeneks ning pruunistad pannil õlis kergelt ära. Sama pull on peekoniga. Siis pole muud kui ahjuvorm ette ja kihtidena kõik see ilu sinna kantida. Lõpetuseks valad elegantselt koorega üle ja viskad tunniks-pooleteiseks 200-kraadisesse ahju. Roog sobib kõikide maailmas teadaolevate alkohoolsete jookidega. Järele proovitud.
Küslaleivad (paremal)
No siin pole üldse midagi öelda. Leiba praadida ju oskab normaalne mees ka siis, kui tal käed püksitaskust välja ei käi. Vegan peekonile näitad kah kuuma ja siis kummutad kaks head sõpra vaagnale. Puistad koorma hakitud peperonikaunadega ja punase sibulaga üle ning võtad mõned küslaküüned leibade masseerimiseks mesti. Terve pika sauna saab sellise portsjoniga hakkama. Vaata ainult, et õlut piisavalt varud!
Ahjaa, see pilt minust seal keskel... No ma räägin, et ilma naisteta ei saa kuidagi. Muti laenas kiilakale kaasale oma juukseid, et eputada saaksin. Nummi, onju!
