Vana kool, soust ja trussikud ehk Elu oma kadestamisväärses voogavuses

Täna olen ma jälle õige nostalgilises meeleolus. Tavaliselt juhtub see siis, kui vinüülidelt noorusaegseid lemmikartiste või sauna eesruumis naabrimeest praalimas kuulan. Et siis vana hea Karavan või lugu sellest, kuidas kinnistukamraad omal ajal sõjaväes mingit kuramuse jälki liimi pakasega vaikselt mööda vinkelrauda valades sellest alkoholi välja meelitas. Mitte et siukest solki proovida tahaks, aga mingi ebareaalse vaibi tekitavad aastakümnete taha jääva aja lood küll. Mis sest, et mul endal on naabrimehele vastu panna vaid tants ümber kuldkollase kaljavaadi ning seiklus, mille raames laada saslikuküpsetusalal ühel elukunstnikul anatoomilises mõttes vägagi isiklikud kotid tüli käigus varda otsa torgati. Mis toob mind omakorda mõttele, et huvitav harjumus on meestel kenal reedeõhtul mingi ruum kuumaks kütta, siis püksid jalast kakkuda ja tundide viisti sedasi ihualasti juttu ajada.

Ühesõnaga on minu desoksüribonukleiinhappe koodis paras annus vana kooli. Ma ei ülista nõukaaega, aga ei saa ka alahinnata selle rolli minu inimeseks kasvamisel. Me oleme ju lõppeks kõik oma aja lapsed. Olgu põrgu või paradiis, sõja- või rahuaeg – iga inimhinge jaoks on tema lapsepõlvemuinasjutus rohi alati roheline.

Jeebus, millise pläusti ma tuumani jõudmiseks kokku olen keeranud! Peaaegu sama ägeda, kui oli nõukaaja sööklates keeduvorstiga jahukaste, mida pakuti siniseks tõmbunud kartulitega. No kui teaksid, et su lõpp nii kole on, tõmbuksid ise kah vabatahtlikult siniseks.

Aga imelikul kombel ei teinud taoline toitlustuskatastroof mulle kartuli-kastme duetti vastumeelseks. Vastupidi, kõik sarnased kooslused on siiani armsad. Umbes nagu mu naabrimeeski. Mis sest, et ta kuuepromillises joobes palja tilli väel liimiviinast räägib. Aga midagi pole teha, vana head sealihaguljašši ei ole ma viimastel kuudel isegi unes näinud. Seepärast võtsin seened ja omaenda piiritu fantaasia appi ning tegin, mis teha andis. Teie asi on otsustada, kas julgete järele proovida. Minu meelest sai küll ilus kui suvine Sigulda inimesele, kes pole Põhja-Itaaliast kuulnud. No proovige, proovige, annan siis Myraka topeltgarantii.

Uue kooli seeneguljašš, mis kõlbab ka vana kooli kaadrile

Pudrule:

6-8 kartulit

2 porgandit

törts sojapiima (sedapuhku Joya, töötas küll)

1 spl Keiju tumesinist margariini

musta pipart

meresoola

Kastmele:

6 prisket šampinjoni

2 sibulat

4 küslaküünt

õli

1 röstitud ja marineeritud paprika (neid kulub veganil igast asendist)

2 marineeritud kurki

1 tl teravat sinepit

1 pakk Alpro köögikoort

2 spl sojakastet

1 tl tšillihelbeid

purustatud musta pipart

natuke paprikate marinaadivedelikku

tunde järgi todasama Joya sojapiima, et konsistents paras jääks

No mis ma oskan öelda. Kartuliputru on oma elus teinud neitsid kui gigolod, võetud kui vallatud, ilusad kui huvitavad, leitud kui kaotatud, õiged kui valed... no saate aru küll. Mina panin porgandi pudru sisse lihtsalt sellepärast, et ühtegi teist moodust seda kasulikku köögivillja pere tagajärglasele sisse sööta ma parasjagu välja mõelda ei suutnud. Too paneb vähegi sooja saanud beetakarotiinlast nähes võpsikusse nagu hõbekuuli lõhna tundev libahunt.

Üldiselt on kartulipuder elementaarne kui elu mõte – armastusega tuleb lihtsalt läheneda. Kui ikka hellalt hakid, kaunite sõnade saatel vee peale valad ning meresoolaga köögivilju kostitad, küll nad siis ka pehmeks keevad. Pärast pole muud kui peale kurnamist nuiaga sõbralikult patsutada ning margariini ja piimatörtsu abil pudrule meeldiv konsistents kinkida. Kes on hingelt rustikaal ning hindab peeruvalgust ja raseerimata keha ilu, see asja nii jätabki. Kes tunneb endas aga tilgakest aadliverd seiklemas või tahab lihtsalt esmakohtingul partnerile muljet avaldada, võib kapipõhjast vanaemalt päranduseks saandud Ida-Saksa mikseri välja koukida ja pudru kreemjaks vuristada. Taoline lähenemine teeb rõõmu ka neile, kes mälumist sunnitööga võrdlevad või lihtsalt proteesid koju öökapi peale unustanud on.

Oeh, aga nüüd siis kaste ka. Mina armastan, tõsi, kastet ka soustiks kutsuda. See juhtus siis, kui sain teada, et üks mu hea semu seda sõna kogu hingest vihkab. Teiseks sõnaks, mille kasutamine teda koos aknaraamidega põgenema võib sundida, oli “trussikud”. Ühesõnaga soustiga on tegelikult ju ka lihtne, mis sest, et vee ja jahu tiba uhkemate toiduainete vastu vahetasin ning vana kool selle retsepti koostisosi lugedes nagunii ammu köögist ahjuroobi tõi ja oma rüperaali algosadeks tampis. Need, kes teavad, need ju teavad. Ja eriti head meelt teeks mulle see, kui sa ka prooviks ja midagi asjast arvaks.

Hakitud sibul lase pannil kuldseks, siis lisa tükeldatud seened ning natukese aja pärast küsla. Kui seened on pannile andudes endast vee välja lasknud ning ülejäänud massiga üheks saanud, võid soja ära soristada. Lase sellel sisse tõmmata ning saada pannile kogu muu kraam peale koore ja piima. Ehk siis hakitud kurk ja parika, sinepitörts ning tšillihelbed. Natuke musta pipart teeb ka ainult head.

Sega paar minutit ning läigata pannile koor. Kui kõik on kokku keenud, saad otsustada, kas ja kui palju sojapiima juurde kulub.

Muna, nael ja kikerherned

Mul pole mõtet oma minevikku varjata. Olen üles kasvanud tüüpilises nõukaaegses perekonnas, kus söödi nädalavahetusel hommikuks praemune ja hallikasroosasid sardelle, millele maitseks pigistatud pool tuubi teravat sinepit iga ampsu juures paariks sekundiks aju täiesti ära halvas. Rüübati selle mõrvarliku komplekti kõrvale hapnenud muda maitsega viljakohvi ning katsuti samal ajal “Meelejahutajat” kuulates mitte seltskondlikult ära lämbuda. Tugevamad viskasid hiljem Suveniiri vinüüli peale ja lasid leti alt saadud Ida-Saksa päritolu mikseriga endale veel väikese kogel-mogeligi valmis.

Ei, mulle lapsena muna meeldis. Ta lihtsalt pidi meeldima, sest kuna meil olid maal kanad, siis hoidsid need õnnetud krohvitud rakud kogu perel igast asendist hinge sees. Keedumuna, praemuna, munapuder, munavorm, kartulid munaga, lumepallisupp, pubert... Te ainult nimetage mõni tolleaegne kõhutäide, mis muna sisaldas ja võite kindel olla, et olen seda söönud. Ja ikka sellistes kogustes, et praegu peaks mu keskmine nimi Kolesterool olema. Aga teile võina ma ka lihtsalt onu Muna või Muna-Onu olla.

Oot, oot, las ma heietan veel. Mul neid munalugusid ikka jagub. Vaadake, kodus hoolitses pere toitmese eest ikka armas ema. Ei teadnud mina täpselt, mis ta nende munadega enne taldrikule sättimist tegi. Kloppis, kergitas või rääkis lihtsalt pehmeks. Aga ühel päeval, kui isaga maakodu juurde nokitsema sõitsime, sain ma väga reljeefse empiirilise kogemuse. 

Isa oli meil selline tööloom, et vaevalt oli vana mosseloks paar senti enne aidaust pidama saadud, kui kuuri alt segumasin välja lendas ning paps juba esimese aluse jagu tuhaplokke seinaks oli vormistanud. Edasi kostus ainult saagimist, kopsimist, puurimist ja selliseid summutatud sajatusi, mis tänapäeva mõminaräpparidki punastama paneks. Ei olnud isal mahti söögi peale mõelda. Nii tuli mul õue pealt endale ise toidupoolist otsida, kui ei tahtnud, et kõhukorin nurjatuid mõtteid nõtkest naabritüdrukust peas ära ei summutaks. Eks ma esiti rebisin ikka kasvuhoonest mõne tomati või toppisin põõsastest erinevaid marju suhu, aga nood olid maru hapud ja tegid südame veel vesisemaks. Ühel hetkel võtsingi südame rindu ja hiilisin kanalasse. Seal oli pime kui põrgu eeskojas ja kui uks selja taga kinni kriuksatas, kiljatasin nagu vanatüdruk, kes võpsikus seeni korjates oksaga vastu tagumikku saab ja arvab, et Ali Baba koos oma neljakümne röövliga kollektiivselt teda vägistama on tulnud.

Tasakesi harjusid silmad muidugi pimedusega ära ja aimasin seina ääres õlgede sees kanade pesasid. Möödusin väikesest august, mille kaudu tiivulised õues siblimas käisid ning nägin, kuidas mõlemad aediku kuked jõuliselt kanu masseerisid. No vähemalt arvasin ma siis sedasi. See oli minu hetk! Tippisin kikivarvul pesade juurde ja sirutasin käe välja. Sain sealt terava nokaga sellise seeria, et mõistsin sekundiga, mida võib tunda Sangari õmbleja, kui ta peale liiga lõbusat nädalavahetust daatšas jogase peaga tööpostile saabudes hooletuks muutub. Aga ma olin kaval: teine käsi sobras juba samal ajal kõrvalpesas, mis oli õnnekombel tühi. Hetk hiljem seisin kahe pehmelt öeldes sitase munaga juba keset õue ja mõtlesin, mida ema teeks. Tükk aega mõtlesin, aga moblasid siis polnud, et sõbralt nõu küsida. Lõpuks läksin oletuste konarlikule rajale, otsisin kuuri tagant ühe roostes kõvera naela, lõin munasse augu ja imesin sisu makku. Teist muna ootas sama saatus.

Kui õhtul ema küsis, et mis me söögiks tahame, vastasin pikemalt mõtlemata: “Makarone!”

***

Oh neid vanainimese heietusi küll! Selline jutt tuli, et kutsu või endale ise vabatahtlikult paar tursket sanitari järele. Mitte ei mäleta, mis ma tegelikult öelda tahtsin.

No igatahes on sedasi, et oma viimase muna sõin ma millalgi sügisel, aga selliseid kollasetoonilisi pühapäevaampsusid ihkab hing ikka. Pannkookide vorpimise olen kallile naisukesele usaldanud ja õige kah. Las teeb see, kes oskab. Nüüd selgus, et ta oskab ka imehead frittatat teha. Mis on selle kõrval üks õnnetu munapuder! Aga seekord ma olin juba targem ja nõudsin talt retsepti ka välja. Noh, et ei peaks kikerhernepurkidele naelaga auke sisse taguma või miskit.

Itaalia uulitsa frittata

200 gr erinevaid köögivilju (mina panin brokkolit, seeni, paprikat ja suvikõrvitsat)

1/2 punast sibulat

suur peotäis spinatit

soola

Tainale:

135 gr kikerherne jahu

360 ml vett

60 gr Tere kaeravahukoort

1/2 tl soola

1/2 tl kurkumit

lusikaotsaga musta soola

lusikaotsaga cayenne'i pipart

lusikaotsaga purustatud musta pipart

lusikaotsaga kuivatatud tüümiani

1 sl õli

roa peale mõned tomativiilud

Ajage ahi 190 kraadi peale huugama ning pange valmis 25-senitmeetrise läbimõõduga koogivorm, mis tuleks vooderdada üle servade ulatuva küpsetuspaberiga, et mass kusagilt vahelt välja ei saaks valguda.

Hakkige köögiviljad ära ja laske panni peal mõne minuti jagu väikese soolaga maitsestatuna mõnusalt üle, et maitsed intensiivseks muutuksid. Spinat, mõistagi, tuleb lisada küpsetusprotsessi lõpus, eks ole.

Kogu tainakraam visake blenderisse ja laske rahus mäsaks ning valage siis koogivormi. Köögiviljad pannilt sinna otsa ja no siis võite õrnalt lusikaga segades neil omavahel sõbruneda aidata. Ilu ja headuse pärast veel mõned tomatirattad peale ja roog ahju. Tiba alla tunni läheb tõenäoliselt olenevalt ahjust aega, et hommikune maitsepomm valmis saaks. Loomulikult on seda väga kobe õkvalt kohe tassi kohviga telekast Prillitoosi vaadates mekutada, aga frittata ähvardab külmikust võttes ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval keele alla viia.

Ealised iseärasused

Sattusin siin ükspäev politseisse. Ei, sesmõttes on kõik hästi, et kinni ei pandud. Kohe räägin. Tähendab, sain karmi hoiatuse Telialt, et kui ma oma Mobiil-ID sertifikaate kohe ära ei uuenda, sulavad Maa poolused üles. Panin sääretõstjooksus kesklinna. Kutt esinduse leti taga oli kiire ja sorav. Käed klõbisesid arvutiklahvidel nagu soe suvevihm mu väliköögi plekk-katusel ning hetk hiljem oli ka SIM-kaart vahetatud ning miskisele paberile allkiri antud. Kogenud kavaler teab, et kui miski tundub liiga lihtne, siis tasub valmis olla täielikuks fopaaks.

Et uued sertifikaadid tööle hakkaks, oli vaja vanad lukku panna. Siin oligi saatuslik pöördepunkt, kus tulid mängu minu enda oskused ja otsustusvõime. Üksiti lisandus võrrandisse hulgaliselt uusi muutujaid nagu ID-kaart, ID-kaardi lugeja, arvuti, veebilehekülg politsei.ee ja nii edasi. Kui jada oli ühendatud ja leht leitud, pidin vahetama särgi ja jooma klaasi suhkruvett. Edasi läks juba kõik turboga allamäge. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga lõpuks oli kodune dokumendiriiul mööda magamistuba laiali loobitud ning mina jõllitasin infarktieelses seisundis kuvarit, millel seisev kiri andis teada, et see ID-kaart on nüüd küll lukus. Paari hüsteeriahoo järel olin siiski suutnud endale broneerida aja politsei teenindusse ning lõhestasin kokkulepitud kohas ja kokkulepitud kellaajal sinises vormis daamide lõbusa vestlusringi. Küsimusele, mis mureks, vastasin: “Ealised iseärasused,” ja seletasin oma seiklused lahti. Ei teinud see teispool pleksiklaasi asjatavale naisterahvale nalja ega pannud kaasa tundma. Järgnes vääääga põhjalik loeng, mille märksõnadeks olid “e-riik”, “turvalisus”, “PUK-midagi”, “digipõhine” ja “kohustatud”. Andsin jälle kuhugile allkirja ja jõudsin mõelda, et huvitav, mitmendat särki ma praegu juba vahetama peaks. Samal hetkel ulatati mulle ümbrik uute koodidega. Ütleme nii, et need sain tasuta, aga loeng maksis viieka.

Praegu olen ma tund aega küüntega lauast hoides arvuti peale karjunud. Tulemuslikult õnneks. Just said kõik sertifikaadid uuendatud ja paroolid muudetud. Et edaspidi enam mingit jama poleks, on minu isikutuvastusvahendite PIN1 0000, PIN2 11111 ning PUK 12345678. Ärge palun kellelegi öelge.

Ealiste iseärasuste nahka läks ka minu osalemine FB-lehe "Jah, see on vegan!" pastavõistlusel. Lihtsalt see juhtmepundar, mille otsas istusin, oli nii pikk, et signaal ei jõudnud õigeks ajaks õigesse kohta. Aga kuna mulle võistlemine nagunii ei meeldi (okei, meeldib küll, aga kaotamine ei sobi), siis panen selle eriti lihtsa kuid üksiti maitsva likviidsest õõnesolekust sündinud retsepti mälu järgi siia üles.

Krõbe pannipasta

Pool pakki suvalisi makarone

1 suur sibul

3 - 4 küslaküünt

1 spl Keiju taimset (tumesinine) margariini

õli

1 marineeritud röstpaprika

tubli sorts magusat tšillikastet

mõnus kulin sojakastet

purustatud musta pipart

tšillihelbeid

Võibolla oli midagi veel, aga no tõesti ei meenu. Lihtsalt kõht oli maru tühi ja raha polnud. Sestap läks loosi kama, mida koduses majapidamises leida võis.

Selle roa konks on praadimine. Ehk siis esimese hooga ikka õlitilgaga rikastatud ja soolaga maitsestatud vees makaronid ära keeta ja nõrutada. Al dente on normull, sest pann annab viimase lihvi.

Vaat sinna pannile saadate tubli tüki margariini ja tirtsu õli. Hekseldate sibulad ribadeks ja panete koos makaronidega praadima. Kui juba hakkab looma, saadate seltsi ka peeneks hakitud küsla ja röstpaprikatükid. Lasete seni, kuni küsla nagu enam väga ei taha ja kostitate rooga pipra, tšillihelveste ja sojakastmega. Kui sojakaste on sisse tõmmanud, läigatate kõige otsa tšillikastet ja lasete pidevalt segades mõnusa karamellise läike peale. Silmailuks veel rohelist sibulat ning võib kõhutäite nahka pista. Klaasike külma õlut selle roa juurde on mõistagi elementaarne.