Vana kool, soust ja trussikud ehk Elu oma kadestamisväärses voogavuses

Täna olen ma jälle õige nostalgilises meeleolus. Tavaliselt juhtub see siis, kui vinüülidelt noorusaegseid lemmikartiste või sauna eesruumis naabrimeest praalimas kuulan. Et siis vana hea Karavan või lugu sellest, kuidas kinnistukamraad omal ajal sõjaväes mingit kuramuse jälki liimi pakasega vaikselt mööda vinkelrauda valades sellest alkoholi välja meelitas. Mitte et siukest solki proovida tahaks, aga mingi ebareaalse vaibi tekitavad aastakümnete taha jääva aja lood küll. Mis sest, et mul endal on naabrimehele vastu panna vaid tants ümber kuldkollase kaljavaadi ning seiklus, mille raames laada saslikuküpsetusalal ühel elukunstnikul anatoomilises mõttes vägagi isiklikud kotid tüli käigus varda otsa torgati. Mis toob mind omakorda mõttele, et huvitav harjumus on meestel kenal reedeõhtul mingi ruum kuumaks kütta, siis püksid jalast kakkuda ja tundide viisti sedasi ihualasti juttu ajada.

Ühesõnaga on minu desoksüribonukleiinhappe koodis paras annus vana kooli. Ma ei ülista nõukaaega, aga ei saa ka alahinnata selle rolli minu inimeseks kasvamisel. Me oleme ju lõppeks kõik oma aja lapsed. Olgu põrgu või paradiis, sõja- või rahuaeg – iga inimhinge jaoks on tema lapsepõlvemuinasjutus rohi alati roheline.

Jeebus, millise pläusti ma tuumani jõudmiseks kokku olen keeranud! Peaaegu sama ägeda, kui oli nõukaaja sööklates keeduvorstiga jahukaste, mida pakuti siniseks tõmbunud kartulitega. No kui teaksid, et su lõpp nii kole on, tõmbuksid ise kah vabatahtlikult siniseks.

Aga imelikul kombel ei teinud taoline toitlustuskatastroof mulle kartuli-kastme duetti vastumeelseks. Vastupidi, kõik sarnased kooslused on siiani armsad. Umbes nagu mu naabrimeeski. Mis sest, et ta kuuepromillises joobes palja tilli väel liimiviinast räägib. Aga midagi pole teha, vana head sealihaguljašši ei ole ma viimastel kuudel isegi unes näinud. Seepärast võtsin seened ja omaenda piiritu fantaasia appi ning tegin, mis teha andis. Teie asi on otsustada, kas julgete järele proovida. Minu meelest sai küll ilus kui suvine Sigulda inimesele, kes pole Põhja-Itaaliast kuulnud. No proovige, proovige, annan siis Myraka topeltgarantii.

Uue kooli seeneguljašš, mis kõlbab ka vana kooli kaadrile

Pudrule:

6-8 kartulit

2 porgandit

törts sojapiima (sedapuhku Joya, töötas küll)

1 spl Keiju tumesinist margariini

musta pipart

meresoola

Kastmele:

6 prisket šampinjoni

2 sibulat

4 küslaküünt

õli

1 röstitud ja marineeritud paprika (neid kulub veganil igast asendist)

2 marineeritud kurki

1 tl teravat sinepit

1 pakk Alpro köögikoort

2 spl sojakastet

1 tl tšillihelbeid

purustatud musta pipart

natuke paprikate marinaadivedelikku

tunde järgi todasama Joya sojapiima, et konsistents paras jääks

No mis ma oskan öelda. Kartuliputru on oma elus teinud neitsid kui gigolod, võetud kui vallatud, ilusad kui huvitavad, leitud kui kaotatud, õiged kui valed... no saate aru küll. Mina panin porgandi pudru sisse lihtsalt sellepärast, et ühtegi teist moodust seda kasulikku köögivillja pere tagajärglasele sisse sööta ma parasjagu välja mõelda ei suutnud. Too paneb vähegi sooja saanud beetakarotiinlast nähes võpsikusse nagu hõbekuuli lõhna tundev libahunt.

Üldiselt on kartulipuder elementaarne kui elu mõte – armastusega tuleb lihtsalt läheneda. Kui ikka hellalt hakid, kaunite sõnade saatel vee peale valad ning meresoolaga köögivilju kostitad, küll nad siis ka pehmeks keevad. Pärast pole muud kui peale kurnamist nuiaga sõbralikult patsutada ning margariini ja piimatörtsu abil pudrule meeldiv konsistents kinkida. Kes on hingelt rustikaal ning hindab peeruvalgust ja raseerimata keha ilu, see asja nii jätabki. Kes tunneb endas aga tilgakest aadliverd seiklemas või tahab lihtsalt esmakohtingul partnerile muljet avaldada, võib kapipõhjast vanaemalt päranduseks saandud Ida-Saksa mikseri välja koukida ja pudru kreemjaks vuristada. Taoline lähenemine teeb rõõmu ka neile, kes mälumist sunnitööga võrdlevad või lihtsalt proteesid koju öökapi peale unustanud on.

Oeh, aga nüüd siis kaste ka. Mina armastan, tõsi, kastet ka soustiks kutsuda. See juhtus siis, kui sain teada, et üks mu hea semu seda sõna kogu hingest vihkab. Teiseks sõnaks, mille kasutamine teda koos aknaraamidega põgenema võib sundida, oli “trussikud”. Ühesõnaga soustiga on tegelikult ju ka lihtne, mis sest, et vee ja jahu tiba uhkemate toiduainete vastu vahetasin ning vana kool selle retsepti koostisosi lugedes nagunii ammu köögist ahjuroobi tõi ja oma rüperaali algosadeks tampis. Need, kes teavad, need ju teavad. Ja eriti head meelt teeks mulle see, kui sa ka prooviks ja midagi asjast arvaks.

Hakitud sibul lase pannil kuldseks, siis lisa tükeldatud seened ning natukese aja pärast küsla. Kui seened on pannile andudes endast vee välja lasknud ning ülejäänud massiga üheks saanud, võid soja ära soristada. Lase sellel sisse tõmmata ning saada pannile kogu muu kraam peale koore ja piima. Ehk siis hakitud kurk ja parika, sinepitörts ning tšillihelbed. Natuke musta pipart teeb ka ainult head.

Sega paar minutit ning läigata pannile koor. Kui kõik on kokku keenud, saad otsustada, kas ja kui palju sojapiima juurde kulub.