Ealised iseärasused

Sattusin siin ükspäev politseisse. Ei, sesmõttes on kõik hästi, et kinni ei pandud. Kohe räägin. Tähendab, sain karmi hoiatuse Telialt, et kui ma oma Mobiil-ID sertifikaate kohe ära ei uuenda, sulavad Maa poolused üles. Panin sääretõstjooksus kesklinna. Kutt esinduse leti taga oli kiire ja sorav. Käed klõbisesid arvutiklahvidel nagu soe suvevihm mu väliköögi plekk-katusel ning hetk hiljem oli ka SIM-kaart vahetatud ning miskisele paberile allkiri antud. Kogenud kavaler teab, et kui miski tundub liiga lihtne, siis tasub valmis olla täielikuks fopaaks.

Et uued sertifikaadid tööle hakkaks, oli vaja vanad lukku panna. Siin oligi saatuslik pöördepunkt, kus tulid mängu minu enda oskused ja otsustusvõime. Üksiti lisandus võrrandisse hulgaliselt uusi muutujaid nagu ID-kaart, ID-kaardi lugeja, arvuti, veebilehekülg politsei.ee ja nii edasi. Kui jada oli ühendatud ja leht leitud, pidin vahetama särgi ja jooma klaasi suhkruvett. Edasi läks juba kõik turboga allamäge. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga lõpuks oli kodune dokumendiriiul mööda magamistuba laiali loobitud ning mina jõllitasin infarktieelses seisundis kuvarit, millel seisev kiri andis teada, et see ID-kaart on nüüd küll lukus. Paari hüsteeriahoo järel olin siiski suutnud endale broneerida aja politsei teenindusse ning lõhestasin kokkulepitud kohas ja kokkulepitud kellaajal sinises vormis daamide lõbusa vestlusringi. Küsimusele, mis mureks, vastasin: “Ealised iseärasused,” ja seletasin oma seiklused lahti. Ei teinud see teispool pleksiklaasi asjatavale naisterahvale nalja ega pannud kaasa tundma. Järgnes vääääga põhjalik loeng, mille märksõnadeks olid “e-riik”, “turvalisus”, “PUK-midagi”, “digipõhine” ja “kohustatud”. Andsin jälle kuhugile allkirja ja jõudsin mõelda, et huvitav, mitmendat särki ma praegu juba vahetama peaks. Samal hetkel ulatati mulle ümbrik uute koodidega. Ütleme nii, et need sain tasuta, aga loeng maksis viieka.

Praegu olen ma tund aega küüntega lauast hoides arvuti peale karjunud. Tulemuslikult õnneks. Just said kõik sertifikaadid uuendatud ja paroolid muudetud. Et edaspidi enam mingit jama poleks, on minu isikutuvastusvahendite PIN1 0000, PIN2 11111 ning PUK 12345678. Ärge palun kellelegi öelge.

Ealiste iseärasuste nahka läks ka minu osalemine FB-lehe "Jah, see on vegan!" pastavõistlusel. Lihtsalt see juhtmepundar, mille otsas istusin, oli nii pikk, et signaal ei jõudnud õigeks ajaks õigesse kohta. Aga kuna mulle võistlemine nagunii ei meeldi (okei, meeldib küll, aga kaotamine ei sobi), siis panen selle eriti lihtsa kuid üksiti maitsva likviidsest õõnesolekust sündinud retsepti mälu järgi siia üles.

Krõbe pannipasta

Pool pakki suvalisi makarone

1 suur sibul

3 - 4 küslaküünt

1 spl Keiju taimset (tumesinine) margariini

õli

1 marineeritud röstpaprika

tubli sorts magusat tšillikastet

mõnus kulin sojakastet

purustatud musta pipart

tšillihelbeid

Võibolla oli midagi veel, aga no tõesti ei meenu. Lihtsalt kõht oli maru tühi ja raha polnud. Sestap läks loosi kama, mida koduses majapidamises leida võis.

Selle roa konks on praadimine. Ehk siis esimese hooga ikka õlitilgaga rikastatud ja soolaga maitsestatud vees makaronid ära keeta ja nõrutada. Al dente on normull, sest pann annab viimase lihvi.

Vaat sinna pannile saadate tubli tüki margariini ja tirtsu õli. Hekseldate sibulad ribadeks ja panete koos makaronidega praadima. Kui juba hakkab looma, saadate seltsi ka peeneks hakitud küsla ja röstpaprikatükid. Lasete seni, kuni küsla nagu enam väga ei taha ja kostitate rooga pipra, tšillihelveste ja sojakastmega. Kui sojakaste on sisse tõmmanud, läigatate kõige otsa tšillikastet ja lasete pidevalt segades mõnusa karamellise läike peale. Silmailuks veel rohelist sibulat ning võib kõhutäite nahka pista. Klaasike külma õlut selle roa juurde on mõistagi elementaarne.