Muna, nael ja kikerherned

Mul pole mõtet oma minevikku varjata. Olen üles kasvanud tüüpilises nõukaaegses perekonnas, kus söödi nädalavahetusel hommikuks praemune ja hallikasroosasid sardelle, millele maitseks pigistatud pool tuubi teravat sinepit iga ampsu juures paariks sekundiks aju täiesti ära halvas. Rüübati selle mõrvarliku komplekti kõrvale hapnenud muda maitsega viljakohvi ning katsuti samal ajal “Meelejahutajat” kuulates mitte seltskondlikult ära lämbuda. Tugevamad viskasid hiljem Suveniiri vinüüli peale ja lasid leti alt saadud Ida-Saksa päritolu mikseriga endale veel väikese kogel-mogeligi valmis.

Ei, mulle lapsena muna meeldis. Ta lihtsalt pidi meeldima, sest kuna meil olid maal kanad, siis hoidsid need õnnetud krohvitud rakud kogu perel igast asendist hinge sees. Keedumuna, praemuna, munapuder, munavorm, kartulid munaga, lumepallisupp, pubert... Te ainult nimetage mõni tolleaegne kõhutäide, mis muna sisaldas ja võite kindel olla, et olen seda söönud. Ja ikka sellistes kogustes, et praegu peaks mu keskmine nimi Kolesterool olema. Aga teile võina ma ka lihtsalt onu Muna või Muna-Onu olla.

Oot, oot, las ma heietan veel. Mul neid munalugusid ikka jagub. Vaadake, kodus hoolitses pere toitmese eest ikka armas ema. Ei teadnud mina täpselt, mis ta nende munadega enne taldrikule sättimist tegi. Kloppis, kergitas või rääkis lihtsalt pehmeks. Aga ühel päeval, kui isaga maakodu juurde nokitsema sõitsime, sain ma väga reljeefse empiirilise kogemuse. 

Isa oli meil selline tööloom, et vaevalt oli vana mosseloks paar senti enne aidaust pidama saadud, kui kuuri alt segumasin välja lendas ning paps juba esimese aluse jagu tuhaplokke seinaks oli vormistanud. Edasi kostus ainult saagimist, kopsimist, puurimist ja selliseid summutatud sajatusi, mis tänapäeva mõminaräpparidki punastama paneks. Ei olnud isal mahti söögi peale mõelda. Nii tuli mul õue pealt endale ise toidupoolist otsida, kui ei tahtnud, et kõhukorin nurjatuid mõtteid nõtkest naabritüdrukust peas ära ei summutaks. Eks ma esiti rebisin ikka kasvuhoonest mõne tomati või toppisin põõsastest erinevaid marju suhu, aga nood olid maru hapud ja tegid südame veel vesisemaks. Ühel hetkel võtsingi südame rindu ja hiilisin kanalasse. Seal oli pime kui põrgu eeskojas ja kui uks selja taga kinni kriuksatas, kiljatasin nagu vanatüdruk, kes võpsikus seeni korjates oksaga vastu tagumikku saab ja arvab, et Ali Baba koos oma neljakümne röövliga kollektiivselt teda vägistama on tulnud.

Tasakesi harjusid silmad muidugi pimedusega ära ja aimasin seina ääres õlgede sees kanade pesasid. Möödusin väikesest august, mille kaudu tiivulised õues siblimas käisid ning nägin, kuidas mõlemad aediku kuked jõuliselt kanu masseerisid. No vähemalt arvasin ma siis sedasi. See oli minu hetk! Tippisin kikivarvul pesade juurde ja sirutasin käe välja. Sain sealt terava nokaga sellise seeria, et mõistsin sekundiga, mida võib tunda Sangari õmbleja, kui ta peale liiga lõbusat nädalavahetust daatšas jogase peaga tööpostile saabudes hooletuks muutub. Aga ma olin kaval: teine käsi sobras juba samal ajal kõrvalpesas, mis oli õnnekombel tühi. Hetk hiljem seisin kahe pehmelt öeldes sitase munaga juba keset õue ja mõtlesin, mida ema teeks. Tükk aega mõtlesin, aga moblasid siis polnud, et sõbralt nõu küsida. Lõpuks läksin oletuste konarlikule rajale, otsisin kuuri tagant ühe roostes kõvera naela, lõin munasse augu ja imesin sisu makku. Teist muna ootas sama saatus.

Kui õhtul ema küsis, et mis me söögiks tahame, vastasin pikemalt mõtlemata: “Makarone!”

***

Oh neid vanainimese heietusi küll! Selline jutt tuli, et kutsu või endale ise vabatahtlikult paar tursket sanitari järele. Mitte ei mäleta, mis ma tegelikult öelda tahtsin.

No igatahes on sedasi, et oma viimase muna sõin ma millalgi sügisel, aga selliseid kollasetoonilisi pühapäevaampsusid ihkab hing ikka. Pannkookide vorpimise olen kallile naisukesele usaldanud ja õige kah. Las teeb see, kes oskab. Nüüd selgus, et ta oskab ka imehead frittatat teha. Mis on selle kõrval üks õnnetu munapuder! Aga seekord ma olin juba targem ja nõudsin talt retsepti ka välja. Noh, et ei peaks kikerhernepurkidele naelaga auke sisse taguma või miskit.

Itaalia uulitsa frittata

200 gr erinevaid köögivilju (mina panin brokkolit, seeni, paprikat ja suvikõrvitsat)

1/2 punast sibulat

suur peotäis spinatit

soola

Tainale:

135 gr kikerherne jahu

360 ml vett

60 gr Tere kaeravahukoort

1/2 tl soola

1/2 tl kurkumit

lusikaotsaga musta soola

lusikaotsaga cayenne'i pipart

lusikaotsaga purustatud musta pipart

lusikaotsaga kuivatatud tüümiani

1 sl õli

roa peale mõned tomativiilud

Ajage ahi 190 kraadi peale huugama ning pange valmis 25-senitmeetrise läbimõõduga koogivorm, mis tuleks vooderdada üle servade ulatuva küpsetuspaberiga, et mass kusagilt vahelt välja ei saaks valguda.

Hakkige köögiviljad ära ja laske panni peal mõne minuti jagu väikese soolaga maitsestatuna mõnusalt üle, et maitsed intensiivseks muutuksid. Spinat, mõistagi, tuleb lisada küpsetusprotsessi lõpus, eks ole.

Kogu tainakraam visake blenderisse ja laske rahus mäsaks ning valage siis koogivormi. Köögiviljad pannilt sinna otsa ja no siis võite õrnalt lusikaga segades neil omavahel sõbruneda aidata. Ilu ja headuse pärast veel mõned tomatirattad peale ja roog ahju. Tiba alla tunni läheb tõenäoliselt olenevalt ahjust aega, et hommikune maitsepomm valmis saaks. Loomulikult on seda väga kobe õkvalt kohe tassi kohviga telekast Prillitoosi vaadates mekutada, aga frittata ähvardab külmikust võttes ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval keele alla viia.