Veganšokk ja porgandivõikud

Sain veel vahetult enne jõule oma esimese veganšoki kätte. Töö juures kaeti pidulaud ja kogu kollektiiv kogunes sundimatult lobisema ning hääd-paremat mekutama. Sellega, et taolises olukorras pole mul peale aroomide ninna vedamise ning suu vesistamise suurt midagi teha, olen juba harjunud. Harjusin siis, kui ühel lookas lauaga istumisel sain süüa ainult keedukartuleid. See oli nii absurdne ja samas homeeriliselt naljakas, et sain aru – siit on ainult tõusta.

Aga ma ei olnud arvestanud inimeste ja nende suhtumisega. Tol peol, kus härrased ja provvased ahjuparti mugisid ja mina kardulast lutsisin, oli suhteliselt empaatiline olemine ja keegi lõugu ei lõksutanud. Töö juures olin aga ühtäkki tähelepanu keskpunktis ja kõik üritasid üksteise võidu kas kildu rebida või mulle diagnoosi panna. “Aga sa söö tordi pealt füüsal ära!” - “Ma võin sulle sushi seest kurgiviilu anda!” - “Miks sa oma elu ise raskeks elad?” ja nii edasi. Seisin oma kohvitassiga nagu tuppa sittunud kass ja kuulasin kõrvad lidus, mida minust arvatakse. Lõpuks hakkas ühel neiul ikka punetava molliga paksust kahju ja kuulsin: “Tegelikult on Myrakas ju tubli!” Siis vaibus torm veeklaasis ja keskenduti rohkem söömisele. Ega ma poleks osanud ega tahtnudki sellise armaada ees kuidagi põhjendada, miks ma loomset kraami ei söö. Kui üldsus on endale pähe võtnud, et üks varem suht okei kolleeg on järsku kuku-uhhuuks keeranud, pole neid ümber veenda mõtet.

Kui hakkasin vaikselt taanduma, ütles üks töökaaslane poolsosinal: “Tead, ma olen ka vegan olnud, aga just selliste olukordade pärast andsin alla.” Mina eeskujuliku jonnipunnina sain muidugi vahejuhtumist hoopis jõudu juurde. Ei ole mulle vaja seda vaatust teist, kus lihasööjad õlale patsutavad ja teatavad: “No mis ma ütlesin! Varem või hiljem pidid sa ise aru pähe võtma ja mõistlike inimeste sekka tagasi tulema.”

Jõululaupäeval läksin vanemate juurde esimest korda juba korraliku ettevalmistusega. Termokohver oli täis vaaritatud veganverivorste, kartulisalatit ja küpsiseid. Kui ema nende lauale ladumise ajal suureks küsimärgiks muutus, tegin, et ei pannud seda tähele ja ega ta õiendama ka hakanud.

Mida kokkuvõtteks öelda? No seda, et tiba raske on, aga harjub ära. Pole hullu. Ma nüüd kuni vana-aastapeoni võtan vähe vagamalt ja söön porgandit. Aga mitte lihtsalt niisama, vaid teen sellest hõrgu võileivakatte. Mõned enesekindlamad nimetavad seda valelõheks, ma nii lai leht pole. Lihtsalt üks maitsev ja parasjagu lahja amps.

Soola sees küpsetatud suitsune porgand

4 – 5 suurt porgandit (no mitte päris hevosen kulli, aga ikka pirakat)

1 kilo jämedat meresoola

2 tl vedelat suitsu

2 spl oliiviõli

1 tl õunaäädikat

Selle retsepti pätsasin ma Loomuse kalateemaliselt lehelt. Aja ahi 200 kraadini kuumaks, pese porgandid, aga ära koori neid. Pane porgandid paraja suurusega ahjuvormi ja kata need meresoolaga. Umbes pooleteise tunniga peaks olema asi sealmaal, et sool on pealt tumedaks tõmbunud ja porgandid valmis. Lase neil jahtuda ja eemalda siis soolakoorik. Lõika porganditel otsad maha ja koori nad ettevaatlikult ära. Juustu- või koorimisnoaga saad nüüd nämmast kraamist õhukesed viilud hekseldada. Säti viilud karpi. Sega suitsuessents, äädikas ja õli marinaadiks ning vala porgandilaastudele. Juba paari tunni pärast on maitsed nii head, et võid saiaviilud rösterisse visata ja siis margariini (tumesinine Keiju on igati legaalne) ja punase sibula abil meeldivad võikud vormistada. Minule meeldib ampsu peale ka veskist vähe piprat vändata. Nämm-nämm!

Eestist läbi Hiina Itaaliasse

Teate, kui ma väike päga olin, võisin hullumiseni kriminulle lugeda. Jahvatasin Mirabilia sarja nagu närvivapustuse saanud kohviveski. Kui oled ise selline väärkoheldud põrsakest meenutav ja seinaääri mööda lohisev trussik, siis on ju maru hea fantaasiamaailmadesse sukeldudes end šarmantseks ja kartmatuks detektiiviks mõelda. Mõnikord tuli muidugi temaatikat vähe teise nurga alt vaadata, sest nii hull veidrik pole ma kunagi olnud, et end miss Marple'iks kujutada oleksin suutnud.

Ma olin juba õige mitu meetrit krimiriiuleid kohalikust raamatukogust koju ja tagasi tassinud, kui sattusin ühe idamaise puutega õõvastoori peale. Tegelt oli ühtede kaante vahel vist suisa kaks lugu - “Kummitused kloostris” ja “Lakksirm” või midagi sellist. No vahet pole. Hoopis pullim oli tõsiasi, et raamat haaras mu nii endasse, et vaaritasin endale lugemise ajaks jõletuma laari mingitest rõvedatest keemiagraanulitest segatud teed, et seda siis autentselt alustassilt lürpides paremini sulanduda. Kui mu toona majapidamistarvete poes töötanud ema koju lõunapausile tuli, arvas ta, et poeg on peast vabsee bataadiks muutunud. Okei, bataadiks vast mitte – toda köögivilja 80-ndatel õndsa NSVL-i läänetiival ei tuntud – aga no vähemalt pelmeeniks siis. Vahet pole. Igatahes käskis ta mul tee kenasti kruusi ümber valada ja meisterdas kiirelt paar pekitükkidest kubiseva keeduvorstiga võikut. “Tead, mine sõida parem õues jalgrattaga, muidu muutud varsti iseendale ohtlikuks,” ohkas ta hajameelselt mu pead sasides.

Läks natuke aega edasi ja avastasin end taas (vabandan väga, tegelikult on minus sama palju rassisti kui surnud vareses huvi stepptantsu vastu) kitsasilmsete maailmast. Sedapuhku olid süüdi esimesed videomakid ning nasaalses kohmakas idanaabri keeles dubleeritud easternid. Olenemata sellest, et ma asjast muhvigi ei jaganud, sai kung fu'st justkui elustiil ning Jackie Chanist minu mitteametlik ebajumal. Lõikasime ühe sõbraga muudkui harjavarsi juppideks, meisterdasime neist käepäraste vahenditega võitluskoote ning purustasime siis koledaid nõukaaegseid lambikupleid. Olime sedasi väikestviisi sisekujunduse maitsepolitseid või nii.

Praegu ma kaigastega ei vehi ning saltosid teha ei ürita. Naisuke ei jõuaks minuga EMO vahet hekseldada lihtsalt. Ja ega lugemis- ning vaatamisvaragi on eakohane. Sirvin elulooraamatuid ja kõkutan lihtsakoeliste komöödiate peale. Või siis helistan Kuku Raadiosse “Vox Populi” saatesse ja kirun valitsust. Jackie Chan pole ainult alla andnud. Müts maha.

Kõige jaburam on see, et kogu eelneval mölal pole tänase retseptiga suurt midagi pistmist, sest risotto on ju hoopistükkis itaallaste pärusmaa. Aga no nad seal Hiinas ju söövad kah riisi (issand, kas see oli jälle rassistlik, jah?) ja ma olen 6-aastasena seepärast muide ka ühe riisimagustoidu ise välja mõelnud. Panin pudru sisse suhkrut ja nimetasin selle hörsuks. Kui see emal veel praegu meelde tulema juhtub, naerab igakord nii, et pean igaks pettes telefonis salamisi 112 valmis valima. Ühesõnaga, andke seniilikust heietajale andeks ja sööge riisi. Ilma lihata muidugi.

Kreemine seenerisotto

1,5 l köögiviljapuljongit

20 gr kuivatatud seeni

60 gr margariini (tumesinine Keiju)

1 sibul, kooritud ja hakitud

1 sellerivars, peeneks hakitud

400 gr risottoriisi

3 sl maitsepärmi (Bon Soya)

1 sl oliiviõli

400 gr šampinjone vms

kimp tüümiani

kimp peterselli

1 küslaküüs, hakitud

1/2 sidruni mahl

Aja puljong potis keema ja jäta hästi tasasele tulele tiksuma, et ta riisile tasahilju lisades rooga jahutama ei hakkaks. Kuivatatud seened (nt puravikud) pane eraldi kaussi ja vala kuum vesi peale, las imevad seal viis mintsa vett sisse.

Sulata kolmandik margariinist (see tumesinine Keiju on veganile jumala legaalne) suurel panni, lisa sibul ja seller ning kuumuta madalal tulel, kuni sibul on pehme. Lisa riis ja kuumuta aeg-ajalt segades veel minutikene. Kurna kuivatatud seened sõelal ja pane kõrvale.

Nüüd hakka risottole kulphaaval kuuma puljongit lisama. Ise muudku isegad ja imetled, kuidas vesi riisi sisse läheb ja tärklis rooga kreemiseks voolib. Kui vedelik kadunud, tõstad aga jälle juurde. Eks ta ole sisetunde asi, aga umbes 15 – 20 minutiga peaks riis täpselt õiges valmidusastmes olema. Säherdune al dente riis on just paras, et segada sisse järgmine kolmandik margariini, raputada sekka maitsepärm ning lisada viimane kulbitäis puljongit. Kata roog kaanega ja lase seista.

Võta teine pann ja kuumuta sellel ülejäänud margariin ja õli. Selle otsa kalla tükeldatult nii nõrutatud kui värsked seened ja tüümianilehed. Prae segades paar mintsa ja lisa küüslauk. Kuumuta veel veidi, kuni seened pehmed ning pane juurde petersell ja sidrunimahl. Maitsesta soola ja pipraga. Ja polegi muud, kui risotto taldrikule, seened, tirts maitsepärmi ja petersell peale ning minekut.

Jõulutunnel, Tuutu ja makaronid

Mul oli keskaajal lahe pinginaaber. Tuutuks hüüti teda. Hüüti minu pärast, sest mina talle selle nime külge pookisin. Normull tüüp oli, on vist siiani. Aga tal on pangakonto väljavõttel mitu nulli rohkem, kui mul ja omad etteantud marsruudid ja trajektoorid käia.

Tuutu oli selline pisemat sorti tegelinski, minu vanaema meelest suisa kribu. Sestap pandi kõigile piltidele, millel kõrvuti sattusime, allkirjaks: “Arvake ära, kes kelle eest söögi ära sööb!” Ja kui Tuutu mõnel klassiõhtul südame rindu võttis ja roosapõskse klassiõe tantsule palus, laperdas ta neiu haardes nagu oleks keegi makaroni tsentrifuugi visanud.

Muide makaron ei olnud nõukaajal üldse paha tooniga sõna. Makaron oligi lihtsalt makaron. Ei teadnud ükski oktoobrilaps ega partorg siis midagi nendest pennedest ja hujennedest. Isegi sõna “pasta” kasutasid nad hoopis saapaviksi puhul.

Aga makaron oli aus roog. Seda pidi lihtsalt kindlasti mingi lihaollusega sööma. Vahet polnud, kas raputati jahust torukestele konservi, hakkliha või lihtlabaseid sardelliviilukesi. Kõhu tegi täis ja kannatas jälle kolhoosi garaažis veokate paakidest bensiini välja imeda.

Kellel liharaha ei olnud, sõi makarone paljalt. Tähendab, sööja ise ei pruukinud paljas olla. See osa sõltus ikka seltskonnast ja üldistest meeleoludest. Aga makaronid kurnati ära ja pisteti tuugalt pintslisse. Ainult et kui sul praegu pole raha makaronide kõrvale midagi osta, oled sa sotsiaalne väljakutse ning sinu auks tehakse “Jõulutunnel” või kutsutakse Taukar koos ketšupi ja kitarrega kodukööki ergutuslaulu laulma. Nõukaajal olid sa tõenäoliselt tavaline joodik ja sattusid kohaliku ajalehe abil häbiposti.

Mis mind kogu selle heietuse taustal imestama paneb, on aga hoopistükkis see, et ei vanasti ega praegu kiputa tulema selle peale, et vana hea makaroni saab muuta kuninglikuks lauakatteks ka köögiviljadega. Just! Nendesamade köögiviljadega, mida saab hooajal mõnekümne sendi eest või õhtuhämaruses naabri aias raksus käis puhta muidu. Muti abiga valmis mõne päeva eest järgmine hõrgutis:

 

Pastaroog ahjuköögiviljadega (a la Jamie Oliver) / Makaronid heinaga (a la Myrakas)

1 punane tükeldatud sibul

1 punane tükeldatud paprika

1 tükeldatud baklažaan

1 tükeldatud fenkolimugul

4 sl oliiviõli

5 purustatud küslaküünt

1 tl tšillihelbeid

400 gr purk tükeldatud tomateid

1 tl suhkrut

300 gr pastat

mõned oliivid

1 sl värsket tüümiani

1 kuhjaga sl maitsepärmi

Asi ise lihtne. Aja ahi 190 kraadi peale kuumaks. Loobi kõik köögiviljad peale küsla ahjupannile, maitsesta soola ja pipraga ning nirista õli peale ja aja siis korralikult segi. Pool tundi või tirts rohkem ahjukuuma ja aitab küll.

Kui oled köögiviljad ahju saatnud, võta üks suurem pann, vala sellele tirts õli ja lase keskmiselt kuumaks minna. Saada küsla pannile ja prae 3 mintsa. Lisa tšillihelbed ja tomatid, tomatikonservi loputusvesi ja suhkur. Kuumuta keemiseni ja keera siis temperatuur madalaks. Hauta, kuni vedelik on osaliselt maha keenud. Vala vahepeal ahjus valminud köögiviljad pannile ja kuumuta segades veel umbes 10 mintsa, kuni saad mõnusa paksu kastme.

No ja pasta släsh makaronidega on lihtne. Keedad, kurnad ja tutvustad neid kastmele. Lisa ka oliivid ja kui vaja, siis maitsesta roog üle. Serveerides raputa peale tüümiani ja maitsepärmi. Surm näljale!

Evergreen kartulisalat

Tänane postitus on mingis mõttes ajalooline. Nimelt kirjutan ma selle valmis käsitsi. Jah, päris kirjutusvahendiga päris paberile. Ikka üle keskmise jabur tunne. Kolm rida on kirjas ja juba hakkab käsi väsima. Rääkimata sellest, et mõttelennu ohjamise asemel läheb suurem osa energiast käe kontrollimisele. Viimati kirjutasin ma sedasi manuaalselt oma paarkümmend aastat tagasi. Kurat, ja kooli ajal said kõik konspektid selle meetodiga valmis uhatud. Kuidas see võimalik oli? Praegu tundub, et pean telefonis 112 juba vaikselt sisse toksima. Täitsa lõpp, käekiri on selline, nagu oleks pudeli riigiviina joonud, siis pastaka tagumikku torganud ja peenemate puusaringidega asja kallale asunud.

Kallil lugejal on kindlasti praeguseks tekkinud õigustatud küsimus – miks ometi? Kohe vastan. Vaadake, ma teen sauna. Varem vedasin siia terviseparadiisi kaasa ka arvuti, aga kui ühelt legendaarselt naabrimehe seltsis peetud leilifestivalilt üle õue koju tuterdades raali vastu maad algosadeks viskasin, läks tuju kuidagi üle. Samas, just sellises inspireerivas õhustikus ja Vanahumala abiga need hääd mõtted peast välja plopsatavadki.

Appi, mu käsi on täiesti krampis! Omaaegsed romaanikirjanikud lõpetasid raudselt invaliididena. Või hoidsid nad jõudehetkel töökätt lillavees ja lasid seda süüta neitsidel masseerida.

Ei ole miagi öelda, hakkame vanu traditsioone ja oskusi ära unustama moodsas ühiskonnas. Kurat, kullerid toovad toidukraami värava taha ludinal ära. Sina ainult paina nuppe ja lohista sõrmekest mööda puutetundlikku ekraani.

Nii, käsi on natuke sinakas ja väriseb nagu motoriseeritud dildo. Aga olen avastanud juba esimese plussi. Kuna mingit “delete”- klahvi pole, peab rohkem mõtlema ja vähem lohakusvigu tegema. Käsitsi kirjutamine ei luba ajumusklit lödiks lasta. Oi, kuidas mu vanaemale meeldiks näha lapselast paberile kriksatrulle vedamas! Ta plaksutaks ja viskaks paar saltot kah otsa. Ikkagi pärisinimene päris elu elamas. Ei, memm oli mul maru. Eriti sai nalja siis, kui ta proteesid veeklaasi unustanud oli. Jutust suurt aru ei saanud. Mokad laperdasid nagu merest kuivale tõmmatud lestakalad. Ja kuigi oleks vanaema võinud oma hilisematel aastatel olla vabalt Freddy Kruegeri käedublandiks, olid tema kondised ja artriidist kanged näpud köögis askeldades sama osavad, kui absinti ninna tõmmanud Rein Rannapil. Kõige legem kraam, mis tema kaubamärki kandis, oli biskviitrull. Ma lakkusin iga jumala kord taignakaussi nii, et enda moll oli nagu põrandale kukkunud pannkook.

Kookide maailmas olen ma saamatu, kui Jüri Ratas EKRE trussikuid kantseldades. Aga kuna siin mõte ikka põhiväärtustele ja ununema kippuvale klassikale läks, teen memme mälestuseks kausitäie igihaljast kartulisalatit. Erinevalt käsitsi kirjutamisest ei lähe see küll kunagi moest. Ilma viineri ja rammusa kooreta võiks ju arvata, et mõttetu pläust, aga võtke näpust. Või siis ärge võtke. Pika jutu kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ülihea salat sai. Ei mingit raketiteadust, aga muna tekitasin küll tofust, nagu džiisus veest veini.

Igihaljas kardulasalat:

1 kg kartuleid

200 gr konservherneid

200 gr konservmaisi

2 keedetud (või konserv)porgandit

4 marineeritud kurki

300 grammi tofut

1 punane sibul

1 pakk vegan majoneesi

1 pakk soja toidukoort

pipart, soola, chillihelbeid, kurkumit, sinepit

väävlisoola

Ega siin mögiseda midagi pole. Kardulasalat nigu ikka. Keedad koorega kartulid ära, jahutad maha, võtad (kartulid) alasti ja vormistad neist kuubikud. Muu jura juurde hekseldatuna ja lödistatuna ja justkui ongi okei. Ainuke väike seiklus on tofu, kes munaks tahab saada. Selleks tuleks tofu algosadeks pudistada ja rätiku sees veest tühjaks väänata. Siis pole muud, kui pann tulele, õli kuumaks ja tofu koos pipra, soola, chillihelveste ja lusikaotsatäike kurkumiga ära pruunistada. Päris arukas on ühel kenal hetkel ka pitsi jagu vett pannile lajatada, saab kohevam tuletis. Eriti hull hea saab võlts munapuder (jah, seda tasub täitsa eraldi hommikusöögiks teha), kui sellesse panna väävlisoola. Väävel teatavasti ongi põhimõtteliselt muna, kui sinna maitsete maailma juba ronida.

Ühesõnaga keerutate kogu kraami soustidega kokku ja jätate maitseid koguma. Kõikseparem on söök järgmisel päeval või pohmelliga.