Veganšokk ja porgandivõikud

Sain veel vahetult enne jõule oma esimese veganšoki kätte. Töö juures kaeti pidulaud ja kogu kollektiiv kogunes sundimatult lobisema ning hääd-paremat mekutama. Sellega, et taolises olukorras pole mul peale aroomide ninna vedamise ning suu vesistamise suurt midagi teha, olen juba harjunud. Harjusin siis, kui ühel lookas lauaga istumisel sain süüa ainult keedukartuleid. See oli nii absurdne ja samas homeeriliselt naljakas, et sain aru – siit on ainult tõusta.

Aga ma ei olnud arvestanud inimeste ja nende suhtumisega. Tol peol, kus härrased ja provvased ahjuparti mugisid ja mina kardulast lutsisin, oli suhteliselt empaatiline olemine ja keegi lõugu ei lõksutanud. Töö juures olin aga ühtäkki tähelepanu keskpunktis ja kõik üritasid üksteise võidu kas kildu rebida või mulle diagnoosi panna. “Aga sa söö tordi pealt füüsal ära!” - “Ma võin sulle sushi seest kurgiviilu anda!” - “Miks sa oma elu ise raskeks elad?” ja nii edasi. Seisin oma kohvitassiga nagu tuppa sittunud kass ja kuulasin kõrvad lidus, mida minust arvatakse. Lõpuks hakkas ühel neiul ikka punetava molliga paksust kahju ja kuulsin: “Tegelikult on Myrakas ju tubli!” Siis vaibus torm veeklaasis ja keskenduti rohkem söömisele. Ega ma poleks osanud ega tahtnudki sellise armaada ees kuidagi põhjendada, miks ma loomset kraami ei söö. Kui üldsus on endale pähe võtnud, et üks varem suht okei kolleeg on järsku kuku-uhhuuks keeranud, pole neid ümber veenda mõtet.

Kui hakkasin vaikselt taanduma, ütles üks töökaaslane poolsosinal: “Tead, ma olen ka vegan olnud, aga just selliste olukordade pärast andsin alla.” Mina eeskujuliku jonnipunnina sain muidugi vahejuhtumist hoopis jõudu juurde. Ei ole mulle vaja seda vaatust teist, kus lihasööjad õlale patsutavad ja teatavad: “No mis ma ütlesin! Varem või hiljem pidid sa ise aru pähe võtma ja mõistlike inimeste sekka tagasi tulema.”

Jõululaupäeval läksin vanemate juurde esimest korda juba korraliku ettevalmistusega. Termokohver oli täis vaaritatud veganverivorste, kartulisalatit ja küpsiseid. Kui ema nende lauale ladumise ajal suureks küsimärgiks muutus, tegin, et ei pannud seda tähele ja ega ta õiendama ka hakanud.

Mida kokkuvõtteks öelda? No seda, et tiba raske on, aga harjub ära. Pole hullu. Ma nüüd kuni vana-aastapeoni võtan vähe vagamalt ja söön porgandit. Aga mitte lihtsalt niisama, vaid teen sellest hõrgu võileivakatte. Mõned enesekindlamad nimetavad seda valelõheks, ma nii lai leht pole. Lihtsalt üks maitsev ja parasjagu lahja amps.

Soola sees küpsetatud suitsune porgand

4 – 5 suurt porgandit (no mitte päris hevosen kulli, aga ikka pirakat)

1 kilo jämedat meresoola

2 tl vedelat suitsu

2 spl oliiviõli

1 tl õunaäädikat

Selle retsepti pätsasin ma Loomuse kalateemaliselt lehelt. Aja ahi 200 kraadini kuumaks, pese porgandid, aga ära koori neid. Pane porgandid paraja suurusega ahjuvormi ja kata need meresoolaga. Umbes pooleteise tunniga peaks olema asi sealmaal, et sool on pealt tumedaks tõmbunud ja porgandid valmis. Lase neil jahtuda ja eemalda siis soolakoorik. Lõika porganditel otsad maha ja koori nad ettevaatlikult ära. Juustu- või koorimisnoaga saad nüüd nämmast kraamist õhukesed viilud hekseldada. Säti viilud karpi. Sega suitsuessents, äädikas ja õli marinaadiks ning vala porgandilaastudele. Juba paari tunni pärast on maitsed nii head, et võid saiaviilud rösterisse visata ja siis margariini (tumesinine Keiju on igati legaalne) ja punase sibula abil meeldivad võikud vormistada. Minule meeldib ampsu peale ka veskist vähe piprat vändata. Nämm-nämm!