Teate, kui ma väike päga olin, võisin hullumiseni kriminulle lugeda. Jahvatasin Mirabilia sarja nagu närvivapustuse saanud kohviveski. Kui oled ise selline väärkoheldud põrsakest meenutav ja seinaääri mööda lohisev trussik, siis on ju maru hea fantaasiamaailmadesse sukeldudes end šarmantseks ja kartmatuks detektiiviks mõelda. Mõnikord tuli muidugi temaatikat vähe teise nurga alt vaadata, sest nii hull veidrik pole ma kunagi olnud, et end miss Marple'iks kujutada oleksin suutnud.
Ma olin juba õige mitu meetrit krimiriiuleid kohalikust raamatukogust koju ja tagasi tassinud, kui sattusin ühe idamaise puutega õõvastoori peale. Tegelt oli ühtede kaante vahel vist suisa kaks lugu - “Kummitused kloostris” ja “Lakksirm” või midagi sellist. No vahet pole. Hoopis pullim oli tõsiasi, et raamat haaras mu nii endasse, et vaaritasin endale lugemise ajaks jõletuma laari mingitest rõvedatest keemiagraanulitest segatud teed, et seda siis autentselt alustassilt lürpides paremini sulanduda. Kui mu toona majapidamistarvete poes töötanud ema koju lõunapausile tuli, arvas ta, et poeg on peast vabsee bataadiks muutunud. Okei, bataadiks vast mitte – toda köögivilja 80-ndatel õndsa NSVL-i läänetiival ei tuntud – aga no vähemalt pelmeeniks siis. Vahet pole. Igatahes käskis ta mul tee kenasti kruusi ümber valada ja meisterdas kiirelt paar pekitükkidest kubiseva keeduvorstiga võikut. “Tead, mine sõida parem õues jalgrattaga, muidu muutud varsti iseendale ohtlikuks,” ohkas ta hajameelselt mu pead sasides.
Läks natuke aega edasi ja avastasin end taas (vabandan väga, tegelikult on minus sama palju rassisti kui surnud vareses huvi stepptantsu vastu) kitsasilmsete maailmast. Sedapuhku olid süüdi esimesed videomakid ning nasaalses kohmakas idanaabri keeles dubleeritud easternid. Olenemata sellest, et ma asjast muhvigi ei jaganud, sai kung fu'st justkui elustiil ning Jackie Chanist minu mitteametlik ebajumal. Lõikasime ühe sõbraga muudkui harjavarsi juppideks, meisterdasime neist käepäraste vahenditega võitluskoote ning purustasime siis koledaid nõukaaegseid lambikupleid. Olime sedasi väikestviisi sisekujunduse maitsepolitseid või nii.
Praegu ma kaigastega ei vehi ning saltosid teha ei ürita. Naisuke ei jõuaks minuga EMO vahet hekseldada lihtsalt. Ja ega lugemis- ning vaatamisvaragi on eakohane. Sirvin elulooraamatuid ja kõkutan lihtsakoeliste komöödiate peale. Või siis helistan Kuku Raadiosse “Vox Populi” saatesse ja kirun valitsust. Jackie Chan pole ainult alla andnud. Müts maha.
Kõige jaburam on see, et kogu eelneval mölal pole tänase retseptiga suurt midagi pistmist, sest risotto on ju hoopistükkis itaallaste pärusmaa. Aga no nad seal Hiinas ju söövad kah riisi (issand, kas see oli jälle rassistlik, jah?) ja ma olen 6-aastasena seepärast muide ka ühe riisimagustoidu ise välja mõelnud. Panin pudru sisse suhkrut ja nimetasin selle hörsuks. Kui see emal veel praegu meelde tulema juhtub, naerab igakord nii, et pean igaks pettes telefonis salamisi 112 valmis valima. Ühesõnaga, andke seniilikust heietajale andeks ja sööge riisi. Ilma lihata muidugi.
Kreemine seenerisotto
1,5 l köögiviljapuljongit
20 gr kuivatatud seeni
60 gr margariini (tumesinine Keiju)
1 sibul, kooritud ja hakitud
1 sellerivars, peeneks hakitud
400 gr risottoriisi
3 sl maitsepärmi (Bon Soya)
1 sl oliiviõli
400 gr šampinjone vms
kimp tüümiani
kimp peterselli
1 küslaküüs, hakitud
1/2 sidruni mahl
Aja puljong potis keema ja jäta hästi tasasele tulele tiksuma, et ta riisile tasahilju lisades rooga jahutama ei hakkaks. Kuivatatud seened (nt puravikud) pane eraldi kaussi ja vala kuum vesi peale, las imevad seal viis mintsa vett sisse.
Sulata kolmandik margariinist (see tumesinine Keiju on veganile jumala legaalne) suurel panni, lisa sibul ja seller ning kuumuta madalal tulel, kuni sibul on pehme. Lisa riis ja kuumuta aeg-ajalt segades veel minutikene. Kurna kuivatatud seened sõelal ja pane kõrvale.
Nüüd hakka risottole kulphaaval kuuma puljongit lisama. Ise muudku isegad ja imetled, kuidas vesi riisi sisse läheb ja tärklis rooga kreemiseks voolib. Kui vedelik kadunud, tõstad aga jälle juurde. Eks ta ole sisetunde asi, aga umbes 15 – 20 minutiga peaks riis täpselt õiges valmidusastmes olema. Säherdune al dente riis on just paras, et segada sisse järgmine kolmandik margariini, raputada sekka maitsepärm ning lisada viimane kulbitäis puljongit. Kata roog kaanega ja lase seista.
Võta teine pann ja kuumuta sellel ülejäänud margariin ja õli. Selle otsa kalla tükeldatult nii nõrutatud kui värsked seened ja tüümianilehed. Prae segades paar mintsa ja lisa küüslauk. Kuumuta veel veidi, kuni seened pehmed ning pane juurde petersell ja sidrunimahl. Maitsesta soola ja pipraga. Ja polegi muud, kui risotto taldrikule, seened, tirts maitsepärmi ja petersell peale ning minekut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar