Evergreen kartulisalat

Tänane postitus on mingis mõttes ajalooline. Nimelt kirjutan ma selle valmis käsitsi. Jah, päris kirjutusvahendiga päris paberile. Ikka üle keskmise jabur tunne. Kolm rida on kirjas ja juba hakkab käsi väsima. Rääkimata sellest, et mõttelennu ohjamise asemel läheb suurem osa energiast käe kontrollimisele. Viimati kirjutasin ma sedasi manuaalselt oma paarkümmend aastat tagasi. Kurat, ja kooli ajal said kõik konspektid selle meetodiga valmis uhatud. Kuidas see võimalik oli? Praegu tundub, et pean telefonis 112 juba vaikselt sisse toksima. Täitsa lõpp, käekiri on selline, nagu oleks pudeli riigiviina joonud, siis pastaka tagumikku torganud ja peenemate puusaringidega asja kallale asunud.

Kallil lugejal on kindlasti praeguseks tekkinud õigustatud küsimus – miks ometi? Kohe vastan. Vaadake, ma teen sauna. Varem vedasin siia terviseparadiisi kaasa ka arvuti, aga kui ühelt legendaarselt naabrimehe seltsis peetud leilifestivalilt üle õue koju tuterdades raali vastu maad algosadeks viskasin, läks tuju kuidagi üle. Samas, just sellises inspireerivas õhustikus ja Vanahumala abiga need hääd mõtted peast välja plopsatavadki.

Appi, mu käsi on täiesti krampis! Omaaegsed romaanikirjanikud lõpetasid raudselt invaliididena. Või hoidsid nad jõudehetkel töökätt lillavees ja lasid seda süüta neitsidel masseerida.

Ei ole miagi öelda, hakkame vanu traditsioone ja oskusi ära unustama moodsas ühiskonnas. Kurat, kullerid toovad toidukraami värava taha ludinal ära. Sina ainult paina nuppe ja lohista sõrmekest mööda puutetundlikku ekraani.

Nii, käsi on natuke sinakas ja väriseb nagu motoriseeritud dildo. Aga olen avastanud juba esimese plussi. Kuna mingit “delete”- klahvi pole, peab rohkem mõtlema ja vähem lohakusvigu tegema. Käsitsi kirjutamine ei luba ajumusklit lödiks lasta. Oi, kuidas mu vanaemale meeldiks näha lapselast paberile kriksatrulle vedamas! Ta plaksutaks ja viskaks paar saltot kah otsa. Ikkagi pärisinimene päris elu elamas. Ei, memm oli mul maru. Eriti sai nalja siis, kui ta proteesid veeklaasi unustanud oli. Jutust suurt aru ei saanud. Mokad laperdasid nagu merest kuivale tõmmatud lestakalad. Ja kuigi oleks vanaema võinud oma hilisematel aastatel olla vabalt Freddy Kruegeri käedublandiks, olid tema kondised ja artriidist kanged näpud köögis askeldades sama osavad, kui absinti ninna tõmmanud Rein Rannapil. Kõige legem kraam, mis tema kaubamärki kandis, oli biskviitrull. Ma lakkusin iga jumala kord taignakaussi nii, et enda moll oli nagu põrandale kukkunud pannkook.

Kookide maailmas olen ma saamatu, kui Jüri Ratas EKRE trussikuid kantseldades. Aga kuna siin mõte ikka põhiväärtustele ja ununema kippuvale klassikale läks, teen memme mälestuseks kausitäie igihaljast kartulisalatit. Erinevalt käsitsi kirjutamisest ei lähe see küll kunagi moest. Ilma viineri ja rammusa kooreta võiks ju arvata, et mõttetu pläust, aga võtke näpust. Või siis ärge võtke. Pika jutu kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ülihea salat sai. Ei mingit raketiteadust, aga muna tekitasin küll tofust, nagu džiisus veest veini.

Igihaljas kardulasalat:

1 kg kartuleid

200 gr konservherneid

200 gr konservmaisi

2 keedetud (või konserv)porgandit

4 marineeritud kurki

300 grammi tofut

1 punane sibul

1 pakk vegan majoneesi

1 pakk soja toidukoort

pipart, soola, chillihelbeid, kurkumit, sinepit

väävlisoola

Ega siin mögiseda midagi pole. Kardulasalat nigu ikka. Keedad koorega kartulid ära, jahutad maha, võtad (kartulid) alasti ja vormistad neist kuubikud. Muu jura juurde hekseldatuna ja lödistatuna ja justkui ongi okei. Ainuke väike seiklus on tofu, kes munaks tahab saada. Selleks tuleks tofu algosadeks pudistada ja rätiku sees veest tühjaks väänata. Siis pole muud, kui pann tulele, õli kuumaks ja tofu koos pipra, soola, chillihelveste ja lusikaotsatäike kurkumiga ära pruunistada. Päris arukas on ühel kenal hetkel ka pitsi jagu vett pannile lajatada, saab kohevam tuletis. Eriti hull hea saab võlts munapuder (jah, seda tasub täitsa eraldi hommikusöögiks teha), kui sellesse panna väävlisoola. Väävel teatavasti ongi põhimõtteliselt muna, kui sinna maitsete maailma juba ronida.

Ühesõnaga keerutate kogu kraami soustidega kokku ja jätate maitseid koguma. Kõikseparem on söök järgmisel päeval või pohmelliga.