Mul on bemmil uued ... kartulikotletid

Praegu, kui ma seda postitust kriban, on ilmataat termostaadi õige õrnalt plussi keeranud ning kühveldab taevast pühendunult lund. Ausõna, kõik on nii valge, nagu oleks naabertänavas mingi räme kokaiiniladu õhku lennanud.

Kui normaalsed inimesed tõmbaksid sellise burgaaga kodus diivanil lösutades pleedi üle pea ja pilluks tasside viisi kuuma kakaod makku, siis on ka hulle, kelle jaoks tänavatel laiuvad lögaväljad pop up Disneylandi markeerivad. Kui ma poleks otsustanud oma pikaksveniva keskeakriisi lahkamiseks jalutama minna, ei teaks ma sellest midagi. Aga ma nägin oma silmaga. Saate aru, terve Viljandi on servast servani bemmimehi täis! Neid oleks nagu vähemalt kaks iga suvise märsilohistaja kohta. Tagasillaveoga rontide uduste akende tagant paistab naeratusi, mida nähes mu hambaarst endal vabatahtlikult hambapuuriga silmad välja sorkaks. Masinatest kloppiv tümm on esiklaasi ämblikuvõrguks raputanud ja pagassist kostub viimaste tervete säästupilsnerite dramaatilist surmasümfooniat.

Tavaliselt lõppeb nende vaese mehe Tänakute paraad rohkem või vähem efektse kräššiga, aga kui te arvate, et see peole joone peale tõmbab, siis eksite rängalt. Miilits võib tõsisele bemmimehele kumminuia kasvõi nii sügavale tagumikku lükata, et selle ots juba ninakarvu kõditama ulatub, aga bemmimees vaid aevastab ning leiab võimaluse, kuidas oma saan jälle sirgu tõmmata. Või siis eelneva kontsultatsioonita sõbra bemm piistu panna ja auringile minna. Kõige pullim on see, et klassikalise rullnoka jaoks pole raha kunagi probleem. Võtke tal töötukassa abiraha ära ja ta leiab vanaema riidekapist kapronsukkade vahelt tolle kirsturaha üles kiiremini kui Scherlock Holmes oma silmi pilgutada jõuaks.

Mina sain jalutamast kuidagi eluga koju. Bemmi mul õnneks või kahjuks pole, aga sama reha otsa kipun küll tihtilugu astuma. Näiteks tutvustan nüüd jonnakalt järjekordseid kartulikotlette. Enda vabanduseks võin öelda, et kindlasti mitte kehvemaid, kui minu eelmised.

Kartulikotletid vol 2

1 kg kartuleid

1 klaas nisujahu

2 sibulat

tubli lonks maitsestamata sojapiima

3 spl maisitärklist

1,5 tl küpsetuspulbrit

purustatud musta pipart

soola

õli

Kui vaatate seda retsepti, saate ilma magistriõppesse astumata aru, et erinevalt minu esimestest kartulikotlettidest püsivad need ka koos. Mulle esimese hooga tundus, et isegi liiga hästi, aga teisalt - küllap mõtlevad samuti ka praegu ringi lahmivad rullnokad, enne kui hämmeldunud nägudega, külg ees, vastu bussipaviljoni vihisevad.

Tähendab, kõigepealt koorige kartulid, riivige need ning pigistage siis vedelikust nii kuivaks, kui parasjagu jaksu on. Kui köögis toimetab õblukesem naine, võib ta mehe appi kutsuda. Juhtub aga kokkamishuviliseks olema mõni isehakanud Hulk Hogan, tasub teda toetava õlalepatsutusega pisut tagasi hoida.

Riivitud kartuliga segage kokku jahu, hääääästi peenikeseks hakitud sibulad, piim, maisitärklis, küpsetuspulber ning parajas koguses soola ja pipart. No küll te tajute, milline see paras kogus on. Nagu ütleks elukogenud pornostaar - esimese hooga tasub alati tirts vähem panna.

Ja ega muud kunsti polegi, kui tainast pigem õhemat sorti pätsid kuuma õliga pannile tupsutada. Ärge ehmatage, kui see tainas esialgu oma konsistentsilt loodusõnnetust meenutab. Kõik hakkab kokku, kõik pakib, kõik tahkub. Nõu vörri! Kui kotletid mõlemalt poolt kuldpruunid, lajatage rohelist salatit ja miskist plöru juurde ning menetlege mõnuga. Purustatud küsla, laimimahla ning soola-pipraga maitsestatud taimne hapukoor ning A1000 kauplusest leitud bruchettakate toimisid meie pere puhul täiustavalt nagu ootamatult firmapeole sisse sadanud Tätte.

Seened üle maksa

Üldiselt ma olen üsna rahumeelne tüüp. Seda juhul, kui mind miski närvi ei aja. Ja kui ajab, siis tasub läheduses viibijail teada, et süütenöör on mul umbes sama pikk kui sipelga suguelund. Ja ei hakka siin targutama! Ma olen ikkagi terve semestri jagu Tartu ülikoolis bioloogiat õppinud, arstiteadusest rääkimata.

Kõige rohkem ajab mind närvi just see mees, kes mu sees kükitab ja jõudeelu elab. Mina, vana taat, tassigu seda tolgust oma vanade kontidega mööda ilma ringi, tema muudkui mõnuleb ja mõtleb suuri mõtteid. Kuradi hudoožnik selline! Ja siis, kui olen sellele loodrile hõrgu õhtusöögi valmistanud, lükkab too mu hambad nii hooletult plaksuma, et ei jõuaks isegi siis keelt eest ära tõmmata, kui kaks talve sisalike erikoolis oleksin käinud. No vat, ja siis ongi – raks käib, silmad hüppavad pealuu seest poole toa peale välja ja valu on nii suur, et lihtsalt pean rusikaga vastu lauda põrutama ja raevunult: “Ah sa mait!” röögatama.

Õnneks on viha sama kiirelt läinud, kui ta tuli. Nagu süüta neitsi kambris patju kloppimas käinud Superman. Siuhvilksti ja olengi jälle validooli laksu all ükssarvik.

Peale sisemise Myraka (näedsa, ongi teine jälle Vilsandile puulusikaid voolima hiilinud) ajab mind närvi lihtlabane lollus. Kui ma praegu sae käima tõmbaks, võiksin terve ülejäänud postituse mõrapeadest kaabumehi kiruda, aga nii jääks teil saamata kõik see, mille pärast üldse kirjutama hakkasin.

Vaadake, minu eelmises elus, mis lõppes nüüd siis juba kolm kuud tagasi, jumaldasin ma täieliku andumusega maksapasteeti. Olgem täpsed – veisemaksapasteeti. Sellest hõrgum oli vaid värskelt sibulaga praetud põdramaks. Ei ole vaja silmi pööritada, keegi ei saa oma minevikku muuta ja tehtu pärast oma enda elupäevade arvel end sitasti tunda pole ka mõtet. Ikka areneme ja paraneme, teadagi. Et siis pasteet. Nii. Viimasel ajal on mu teele sattunud kõiksugu sojast määrdekreemid, peedihummused ja karulaugupestod. Ma saan nendega hakkama, aga sädet silma ei tule. Isegi sisemine Myrakas vaatab nende menetlemise ajal Maarjamaa raagus metsatriipe ja unustab mul suumulgu lahti tõsta. Kus viga näed laita, seal tule ja laida, eks ole. Mina võtsin kätte ja kui Muti oli esimese testi ära teinud ja perelt projektile heakskiidu saanud, tormasin ekstra teile mõeldes oma pisikeste näpukestega pasteeti meisterdama.

Enne, kui hõrgutis valmis sai, jõudsin ma muidugi ka paaril korral põgustalt närvi minna. Näiteks siis, kui poes kaitsemaski pähe venitades sellise laksaka vastu sihverplaati sain, nagu oleks möödaminnes tervet linnasaunatäit daame solvanud ja need siis omakorda ühise jõuna mulle lahtise labakäega piki piilumist virutanud. Köögis läks pasteeditalguteks. Et ikka jaguks, noh. Mis seal ikka, ühel kaunil hetkel oli määre valmis ja ma võin käsi südamel vanduda, et vana hea veisemaksakas ei saa sellele ligilähedalegi. Proovige järele ja andke tagasisidet. Muidugi sellist, mis mul kopsu üle maksa ei ajaks. Minu enda meelest on seekord aga hoopis seened maksast üle olnud.

Tõenäoliselt maailma parim pasteet

2 viilu saia

törts sojapiima

lonks õli

2 sibulat

4 küslaküünt

250 gr karp šampinjone

2 spl sojakastet

uhkelt purustatud musta pipart

suur peotäis India pähkleid

2 spl taimset margariini

1 tl kakaopulbrit

väike tilk vahtra- või agaavisiirupit

maitsestamiseks näpuotsaga rosmariini, tüümianit ja soola

3 pudelit heledat õlut kokale seespidiseks kasutamiseks

Kuna loo esimene ots läks lappama, katsun teha lühidalt. Ava esimene pudel õlut ja joo see koostisaineid lauale sättides ära. Rebi saiaviilud tükkideks ja vala tükkidele sojapiim peale, las ligunevad. Ise käsuta blender pähleid jahuks põristama ja haki samal ajal sibul ja küsla peeneks. Lajata õli pannile ja kuumuta hakitud kraami seni, kuni too pruunistuma hakkab. Paras aeg teine õlu ette võtta. Seejärel lisa pannile peenemaks tšopitud seened ja lase veel nii 6-7 mintsa. Lisa massile sojakaste ja vänta veskist mõnuga pipart peale. Veel minut-paar kannatust ja kui vedelik seentesse imendunud, tõsta pann tulelt ning kühvelda margariin pannile. Las see jääb sinna tasahilju sulama ja seenemassi jahutama.

Saada blenderisse pähklijahu juurde ligunenud sai, tilk siirupit, kakaopulber (see annab tumedamat värvi), rosmariin, tüümian ja näputäis soola. Kui pannil on kraam leigeks hingeldanud, viska seegi blenderisse muu kraami sekka ning jõrista, nagu homset poleks. Ise võid endale kolmanda õlle lubada. Ühel kenal hetke ongi pasteet valmis ning tahab lihtsalt peale parajasse kausikesse kühveldamist kusagil jahedas tunnikese õnnest õhata, enne kui ta pintslisse pistetakse. Teie võite sel ajal poodi lipata ja veel mõne õlle juurde tuua.

Jah, see on juust!

Sellest on nüüd päris mitu head päeva, kui päkapikk mulle juustulaadungi postiautomaati tõi. Eks ma tegelikult tegin esimese võiku ära kohe, kui kingi lahti olin rebinud. Alustasin Klassikalisest. Pean tunnistama, et paljalt haugates oli maitse esialgu pigem igav ja mittemidagiütlev, aga kui juustutüki alla viilu röstsaia ja margariinitriibu sättisin, lõi suutäis silmad särama. Kui nüüd mõelda, kuidas seda emotsiooni kirjeldada, siis pean veidral kombel appi kutsuma Ratase Jüri. Vaadake, kui teda kuulata-vaadata telekas jahumas asjadest, mida ta parasjagu laual olevat näeb, ajab see joru pigem haigutama. Aga keerake pildikastil heli maha ja vaataksite nagu Charlie Chaplini ja Teletupsude ühisprojekti. Selline ohmult nunnu ja kahjutu elamus.

Hoopis paremad olid lood Goudaga, mida järgmiseks proovisin. Sellel oli kohe tunda vana head varbavahe mekki, mida juba kolm kuud kui rikka sõbra tagastamatut laenu oodanud olen. Üks suutäis, ja olin – präuhti! - kohe üheksakümnendate keskpaiga Taaralinnas Rüütli keldris karget õlut kuukamas ja lonksude vahel pontsakaid juustukange sinepisse torkamas. Oi, see oli ilus aeg! Võtsid nullkolmese kannu ja sisemisest koerakutsikast sai paugust lõvi, kes oleks sirgel seljal klassi kõige ilusama tüdruku juurde kõndinud ja talle laksu vastu peput põrutanud. Õnneks plikad meiega koos nädala söögiraha ära kulutamas ei käinud.

Cheddarit testisin törts hiljem ja ettevalmistunumalt. Või mis minul seal valmistuda oli – kallis kaasa otsustas juustutestimisele õla alla panna ja sõtkus soojavooruks rekatäie pitsatainast valmis. Kui mina garaažist oma hobiprojekti juurest õliste näppude ja koriseva kõhuga tuppa vajusin, oli elamine hõrkude küpsetiste hõngu servast servani täis, nii et raiu või kirvega tee kraanikausi juurde lahti. Peab tunnistama, et sulanud olid kõik tainale laotatud vegejuustud üllatavalt hästi. Ja ega nad nüüd väljanägemisest kehvemini küll ei maitsenud. Aga Cheddar oli ikka nagu Koit Toome kulmuvonksatus – võttis maavillassel viikingilgi põlvest nõrgaks. Õhkasin nagu esimese armastusluuletusega ühele poole saanud teismeline ja viskasin pitsalõikusid üksteise järel hammastega ääristatud lõputusse sahtlisse. Nämma.

Chillijuust sai tuleristsed järgmisel päeval. Kõik sai alguse sellest, et nägin lauaserval tikutoosi. Sain kohe aru, et kõiksus üritab mulle teada anda: on aeg saunaahi kuumaks joosta. Ja seni, kuni seksikalt praksuvad halud leiliruumi ära rääkida üritasid, tippisin mina mõistagi kikivarvul üle tee kodupoodi vanahumala lemmikrüübet sebima. Kui ma siis seisin seal õuel ja vaatasin kastitäit purgikesi, kes kõik salamisi sosistasid: “Tule, joo mind, oo Mulgimaa vahvaim rüütel!”, oli selge, et lõõgastun kenasti lõpuni. Igatahes oli peale teist purki Chillijuust end seltskonda munsterdanud ning lükkas laulupeole kuuenda käigu sisse. Ampsud võtsid suu just parasjagu nii õhkama, et ei kuulnud enam purgikolina ja avamissutsatuste vahel omaneda mõtteidki. Või siis polnudki neid, oli vaid üle katlaveere keev hedonismipuder. Selleks ajaks, kui saun valmis sai, oli pool kasti õlut kehast läbi käinud ning juustukang näritud kustukummi meenutavaks plönniks kulunud. “Ei tea, kas sinna lavale viitsibki enam ronida,” jõudsin veel meeltesegadushoos mõelda. Igatahes lajatas juustuelamus nii võimsalt kuklasse, et andis veel järgmiselgi päeval tunda.

Praegu kõnningi närviliselt ümber külmkapi ja mõtlen, kas anda Emmentalile kena laupäeva puhul võimalus. Halb see kindlasti olla ei saa...

Mida kokkuvõtteks öelda? Kuradi hea meel on, et veganite peale ikka mõeldakse ja tulihingelised juustusõbrad võõrutuskrampides maas vähkrema ei pea. Jah, kogu see Vege Plus sari on mingis mõttes ühesuguse baasmaitsega. Samas on need esimesed juustud, mida ma ka häbitundeta juustuks nimetada julgen. Kui mõni testija on märkinud, et tunneb nende juures tugevat maitsepärmi mekki, siis mina vist tajun rohkem kookost, aga kindlasti mitte sellisel määral, et see nautimist segaks.

Sellest, et Eesti parimaid vegejuuste toodetakse tegelikult Soomes, pole midagi hullu. Seal on igati kivat kaverit. Meie pistame nende leivakatet, nemad kuukavad meie viint – igati aus tehing. Ja pealegi – Eesti parimad suitsuvorstid tulevad ju enivei kusagilt sealt Leningradi tagant. Nii et neile, kes mögisevad, et näe – panid oma sildi peale ja eputavad siin võõra loominguga, tahan ma öelda, et istuge endale pannivars sisse. Tähtis on ju, et suu matsuks, jalg tatsuks ja mingid tunkedes tolgused lehmadel kogu aeg nisa otsas ei ripuks. Paradise Foodsile tuleb igatahes Myraka topeltgarantii ja twelve points!

Lookas laud ja ei ühtegi laipa pluss üks hilinenud päkapikk

Oeh, aastavahetusest on küll mitu päeva möödas, aga mul on jätkuvalt selline tunne, nagu ulbiksin kokteilimeres ja otsiksin silmapiiri. Võiks ju olla natuke õudnegi, aga samas pistad nina korra pinna alla, neelad ahne lonksu ja naeratad totakalt. Argielu on mu muidugi tänaseks kätte saanud, aga mõnus vatine olemine on. Ei võta igapäevamurede teravad hambad sellest polstrist veel kuidagi läbi.

Aastavahetuse istumised on meie sõpruskonnal pikkade traditsioonidega. Üldiselt näeb asi sedasi välja, et meie Mutiga mitu päeva vaaritame ja siis tulevad termiidid ja laovad kogu selle ilu endale joonelt makku. Mulle selline asjade korraldus meeldib. Esiteks on kokkamine lahe, eriti kui pärast kõik silmi pööritades sulle kiidulaulu laulavad. Teisalt on aga teatud eas kuidagi mõnus ja turvaline koduseinte vahel traalivaalitada. Kui jõud raugeb, kergitad kübarat ja kukud näoli oma voodisse, et kõik majapidamise koerad ja kassid sinu peal hardcore massaaži harjutada saaksid. Kui nüüd päris aus olla, on reaalsus muidugi see, et kõik kangemad kavalerid on selleks ajaks ammu pimedusse pürstinud, kui meie Mutiga ETV kudumissaate taustal nõusid kolistades puhvetit uuesti tagalaks muuta üritame.

Ei olnud programm suurt teistsugune ka sel korral. Telekas üürgasid ikka Maarjamaa superstaarid häälepaelu ribadeks ning humoristid võimlesid insuldieelses seisundis uhkes üksinduses kildu rebida. Sesmõttes, et pilt oli ja mingit müra ka nagu natuke kostus, aga kallite kamraadide rõõmsameelne lõõpimine toidulaua ümber nõudis enamuse tähelepanust. Ja üks asi oli ikka täiesti teistmoodi. Kui me varem oleme lambakintsu ahju torganud ja süldivormid kui naabrinaise tissid lauale võdisema põrutanud, siis seekord oli kogu lauakate mõistagi puhas vegan. Meie kodu, meie reeglid. Olime küll lubanud külalistel endale midagi meelepärast lisaks haarata, aga no mitte keegi ei julgenud. Ja õige ka. Viimati, kui ma õe juures tund aega olin tema koera tuppa sittumises süüdistanud ja tulutult laua alt hunnikut otsinud, avastasin lõpuks, et minu jaoks tekitas segaseid tundeid hoopis lauanurgal aurav lihavaagen. Miks pidanuks ma siis aasta suurimal peol omaenda köögis nina näpitsatega kinni vajutama?

See, et liha, muna ja piimatooteid ei pakutud, ei tähendanud aga, et laud äke polnud. Meil oli vürtsikilu, suitsulõhet, kartulisalatit, verivorste, šnitsleid, erinevaid juuste, pasteeti ... No mida kõike! Mina ei jõudnud ära imestada, millese entusiasmiga lihasööjad taimset kraami vohmisid, ja sõbrad ei suutnud uskuda, et vegantoit koos keelega alla võib minna. Õnneks said nad keelel ikka otsast kinni, sest lobajuttu jagus meil vaat et viieni hommikul. Olgu minu raporti moraaliks tõdemus, et asjalike argumentidega kannatab igas seltskonnas seda väga vajalikku teavitustööd teha. Puhas töövõit!

Kui aastavahetusel olid mulle askeldamise eest preemiaks sõprade rõmmsad näod ja matsuvad suud, siis paistab, et üks päkapikk on ikka õige pikalt pidutsenud. Alles 5. jaanuaril poetas ta mulle kingikotti – no olgem ausad, tegelikult postiautomaati – sellise meeldiva üllatuse. Ma hakkan nüüd otsast menetlema ja annan kindlasti teilegi teada, kas meite rahvast ootavad ees ka uued juustuelamused.