Oeh, aastavahetusest on küll mitu päeva möödas, aga mul on jätkuvalt selline tunne, nagu ulbiksin kokteilimeres ja otsiksin silmapiiri. Võiks ju olla natuke õudnegi, aga samas pistad nina korra pinna alla, neelad ahne lonksu ja naeratad totakalt. Argielu on mu muidugi tänaseks kätte saanud, aga mõnus vatine olemine on. Ei võta igapäevamurede teravad hambad sellest polstrist veel kuidagi läbi.
Aastavahetuse istumised on meie sõpruskonnal pikkade traditsioonidega. Üldiselt näeb asi sedasi välja, et meie Mutiga mitu päeva vaaritame ja siis tulevad termiidid ja laovad kogu selle ilu endale joonelt makku. Mulle selline asjade korraldus meeldib. Esiteks on kokkamine lahe, eriti kui pärast kõik silmi pööritades sulle kiidulaulu laulavad. Teisalt on aga teatud eas kuidagi mõnus ja turvaline koduseinte vahel traalivaalitada. Kui jõud raugeb, kergitad kübarat ja kukud näoli oma voodisse, et kõik majapidamise koerad ja kassid sinu peal hardcore massaaži harjutada saaksid. Kui nüüd päris aus olla, on reaalsus muidugi see, et kõik kangemad kavalerid on selleks ajaks ammu pimedusse pürstinud, kui meie Mutiga ETV kudumissaate taustal nõusid kolistades puhvetit uuesti tagalaks muuta üritame.
Ei olnud programm suurt teistsugune ka sel korral. Telekas üürgasid ikka Maarjamaa superstaarid häälepaelu ribadeks ning humoristid võimlesid insuldieelses seisundis uhkes üksinduses kildu rebida. Sesmõttes, et pilt oli ja mingit müra ka nagu natuke kostus, aga kallite kamraadide rõõmsameelne lõõpimine toidulaua ümber nõudis enamuse tähelepanust. Ja üks asi oli ikka täiesti teistmoodi. Kui me varem oleme lambakintsu ahju torganud ja süldivormid kui naabrinaise tissid lauale võdisema põrutanud, siis seekord oli kogu lauakate mõistagi puhas vegan. Meie kodu, meie reeglid. Olime küll lubanud külalistel endale midagi meelepärast lisaks haarata, aga no mitte keegi ei julgenud. Ja õige ka. Viimati, kui ma õe juures tund aega olin tema koera tuppa sittumises süüdistanud ja tulutult laua alt hunnikut otsinud, avastasin lõpuks, et minu jaoks tekitas segaseid tundeid hoopis lauanurgal aurav lihavaagen. Miks pidanuks ma siis aasta suurimal peol omaenda köögis nina näpitsatega kinni vajutama?
See, et liha, muna ja piimatooteid ei pakutud, ei tähendanud aga, et laud äke polnud. Meil oli vürtsikilu, suitsulõhet, kartulisalatit, verivorste, šnitsleid, erinevaid juuste, pasteeti ... No mida kõike! Mina ei jõudnud ära imestada, millese entusiasmiga lihasööjad taimset kraami vohmisid, ja sõbrad ei suutnud uskuda, et vegantoit koos keelega alla võib minna. Õnneks said nad keelel ikka otsast kinni, sest lobajuttu jagus meil vaat et viieni hommikul. Olgu minu raporti moraaliks tõdemus, et asjalike argumentidega kannatab igas seltskonnas seda väga vajalikku teavitustööd teha. Puhas töövõit!
Kui aastavahetusel olid mulle askeldamise eest preemiaks sõprade rõmmsad näod ja matsuvad suud, siis paistab, et üks päkapikk on ikka õige pikalt pidutsenud. Alles 5. jaanuaril poetas ta mulle kingikotti – no olgem ausad, tegelikult postiautomaati – sellise meeldiva üllatuse. Ma hakkan nüüd otsast menetlema ja annan kindlasti teilegi teada, kas meite rahvast ootavad ees ka uued juustuelamused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar