Jah, see on juust!

Sellest on nüüd päris mitu head päeva, kui päkapikk mulle juustulaadungi postiautomaati tõi. Eks ma tegelikult tegin esimese võiku ära kohe, kui kingi lahti olin rebinud. Alustasin Klassikalisest. Pean tunnistama, et paljalt haugates oli maitse esialgu pigem igav ja mittemidagiütlev, aga kui juustutüki alla viilu röstsaia ja margariinitriibu sättisin, lõi suutäis silmad särama. Kui nüüd mõelda, kuidas seda emotsiooni kirjeldada, siis pean veidral kombel appi kutsuma Ratase Jüri. Vaadake, kui teda kuulata-vaadata telekas jahumas asjadest, mida ta parasjagu laual olevat näeb, ajab see joru pigem haigutama. Aga keerake pildikastil heli maha ja vaataksite nagu Charlie Chaplini ja Teletupsude ühisprojekti. Selline ohmult nunnu ja kahjutu elamus.

Hoopis paremad olid lood Goudaga, mida järgmiseks proovisin. Sellel oli kohe tunda vana head varbavahe mekki, mida juba kolm kuud kui rikka sõbra tagastamatut laenu oodanud olen. Üks suutäis, ja olin – präuhti! - kohe üheksakümnendate keskpaiga Taaralinnas Rüütli keldris karget õlut kuukamas ja lonksude vahel pontsakaid juustukange sinepisse torkamas. Oi, see oli ilus aeg! Võtsid nullkolmese kannu ja sisemisest koerakutsikast sai paugust lõvi, kes oleks sirgel seljal klassi kõige ilusama tüdruku juurde kõndinud ja talle laksu vastu peput põrutanud. Õnneks plikad meiega koos nädala söögiraha ära kulutamas ei käinud.

Cheddarit testisin törts hiljem ja ettevalmistunumalt. Või mis minul seal valmistuda oli – kallis kaasa otsustas juustutestimisele õla alla panna ja sõtkus soojavooruks rekatäie pitsatainast valmis. Kui mina garaažist oma hobiprojekti juurest õliste näppude ja koriseva kõhuga tuppa vajusin, oli elamine hõrkude küpsetiste hõngu servast servani täis, nii et raiu või kirvega tee kraanikausi juurde lahti. Peab tunnistama, et sulanud olid kõik tainale laotatud vegejuustud üllatavalt hästi. Ja ega nad nüüd väljanägemisest kehvemini küll ei maitsenud. Aga Cheddar oli ikka nagu Koit Toome kulmuvonksatus – võttis maavillassel viikingilgi põlvest nõrgaks. Õhkasin nagu esimese armastusluuletusega ühele poole saanud teismeline ja viskasin pitsalõikusid üksteise järel hammastega ääristatud lõputusse sahtlisse. Nämma.

Chillijuust sai tuleristsed järgmisel päeval. Kõik sai alguse sellest, et nägin lauaserval tikutoosi. Sain kohe aru, et kõiksus üritab mulle teada anda: on aeg saunaahi kuumaks joosta. Ja seni, kuni seksikalt praksuvad halud leiliruumi ära rääkida üritasid, tippisin mina mõistagi kikivarvul üle tee kodupoodi vanahumala lemmikrüübet sebima. Kui ma siis seisin seal õuel ja vaatasin kastitäit purgikesi, kes kõik salamisi sosistasid: “Tule, joo mind, oo Mulgimaa vahvaim rüütel!”, oli selge, et lõõgastun kenasti lõpuni. Igatahes oli peale teist purki Chillijuust end seltskonda munsterdanud ning lükkas laulupeole kuuenda käigu sisse. Ampsud võtsid suu just parasjagu nii õhkama, et ei kuulnud enam purgikolina ja avamissutsatuste vahel omaneda mõtteidki. Või siis polnudki neid, oli vaid üle katlaveere keev hedonismipuder. Selleks ajaks, kui saun valmis sai, oli pool kasti õlut kehast läbi käinud ning juustukang näritud kustukummi meenutavaks plönniks kulunud. “Ei tea, kas sinna lavale viitsibki enam ronida,” jõudsin veel meeltesegadushoos mõelda. Igatahes lajatas juustuelamus nii võimsalt kuklasse, et andis veel järgmiselgi päeval tunda.

Praegu kõnningi närviliselt ümber külmkapi ja mõtlen, kas anda Emmentalile kena laupäeva puhul võimalus. Halb see kindlasti olla ei saa...

Mida kokkuvõtteks öelda? Kuradi hea meel on, et veganite peale ikka mõeldakse ja tulihingelised juustusõbrad võõrutuskrampides maas vähkrema ei pea. Jah, kogu see Vege Plus sari on mingis mõttes ühesuguse baasmaitsega. Samas on need esimesed juustud, mida ma ka häbitundeta juustuks nimetada julgen. Kui mõni testija on märkinud, et tunneb nende juures tugevat maitsepärmi mekki, siis mina vist tajun rohkem kookost, aga kindlasti mitte sellisel määral, et see nautimist segaks.

Sellest, et Eesti parimaid vegejuuste toodetakse tegelikult Soomes, pole midagi hullu. Seal on igati kivat kaverit. Meie pistame nende leivakatet, nemad kuukavad meie viint – igati aus tehing. Ja pealegi – Eesti parimad suitsuvorstid tulevad ju enivei kusagilt sealt Leningradi tagant. Nii et neile, kes mögisevad, et näe – panid oma sildi peale ja eputavad siin võõra loominguga, tahan ma öelda, et istuge endale pannivars sisse. Tähtis on ju, et suu matsuks, jalg tatsuks ja mingid tunkedes tolgused lehmadel kogu aeg nisa otsas ei ripuks. Paradise Foodsile tuleb igatahes Myraka topeltgarantii ja twelve points!