Praegu, kui ma seda postitust kriban, on ilmataat termostaadi õige õrnalt plussi keeranud ning kühveldab taevast pühendunult lund. Ausõna, kõik on nii valge, nagu oleks naabertänavas mingi räme kokaiiniladu õhku lennanud.
Kui normaalsed inimesed tõmbaksid sellise burgaaga kodus diivanil lösutades pleedi üle pea ja pilluks tasside viisi kuuma kakaod makku, siis on ka hulle, kelle jaoks tänavatel laiuvad lögaväljad pop up Disneylandi markeerivad. Kui ma poleks otsustanud oma pikaksveniva keskeakriisi lahkamiseks jalutama minna, ei teaks ma sellest midagi. Aga ma nägin oma silmaga. Saate aru, terve Viljandi on servast servani bemmimehi täis! Neid oleks nagu vähemalt kaks iga suvise märsilohistaja kohta. Tagasillaveoga rontide uduste akende tagant paistab naeratusi, mida nähes mu hambaarst endal vabatahtlikult hambapuuriga silmad välja sorkaks. Masinatest kloppiv tümm on esiklaasi ämblikuvõrguks raputanud ja pagassist kostub viimaste tervete säästupilsnerite dramaatilist surmasümfooniat.
Tavaliselt lõppeb nende vaese mehe Tänakute paraad rohkem või vähem efektse kräššiga, aga kui te arvate, et see peole joone peale tõmbab, siis eksite rängalt. Miilits võib tõsisele bemmimehele kumminuia kasvõi nii sügavale tagumikku lükata, et selle ots juba ninakarvu kõditama ulatub, aga bemmimees vaid aevastab ning leiab võimaluse, kuidas oma saan jälle sirgu tõmmata. Või siis eelneva kontsultatsioonita sõbra bemm piistu panna ja auringile minna. Kõige pullim on see, et klassikalise rullnoka jaoks pole raha kunagi probleem. Võtke tal töötukassa abiraha ära ja ta leiab vanaema riidekapist kapronsukkade vahelt tolle kirsturaha üles kiiremini kui Scherlock Holmes oma silmi pilgutada jõuaks.
Mina sain jalutamast kuidagi eluga koju. Bemmi mul õnneks või kahjuks pole, aga sama reha otsa kipun küll tihtilugu astuma. Näiteks tutvustan nüüd jonnakalt järjekordseid kartulikotlette. Enda vabanduseks võin öelda, et kindlasti mitte kehvemaid, kui minu eelmised.
Kartulikotletid vol 2
1 kg kartuleid
1 klaas nisujahu
2 sibulat
tubli lonks maitsestamata sojapiima
3 spl maisitärklist
1,5 tl küpsetuspulbrit
purustatud musta pipart
soola
õli
Kui vaatate seda retsepti, saate ilma magistriõppesse astumata aru, et erinevalt minu esimestest kartulikotlettidest püsivad need ka koos. Mulle esimese hooga tundus, et isegi liiga hästi, aga teisalt - küllap mõtlevad samuti ka praegu ringi lahmivad rullnokad, enne kui hämmeldunud nägudega, külg ees, vastu bussipaviljoni vihisevad.
Tähendab, kõigepealt koorige kartulid, riivige need ning pigistage siis vedelikust nii kuivaks, kui parasjagu jaksu on. Kui köögis toimetab õblukesem naine, võib ta mehe appi kutsuda. Juhtub aga kokkamishuviliseks olema mõni isehakanud Hulk Hogan, tasub teda toetava õlalepatsutusega pisut tagasi hoida.
Riivitud kartuliga segage kokku jahu, hääääästi peenikeseks hakitud sibulad, piim, maisitärklis, küpsetuspulber ning parajas koguses soola ja pipart. No küll te tajute, milline see paras kogus on. Nagu ütleks elukogenud pornostaar - esimese hooga tasub alati tirts vähem panna.
Ja ega muud kunsti polegi, kui tainast pigem õhemat sorti pätsid kuuma õliga pannile tupsutada. Ärge ehmatage, kui see tainas esialgu oma konsistentsilt loodusõnnetust meenutab. Kõik hakkab kokku, kõik pakib, kõik tahkub. Nõu vörri! Kui kotletid mõlemalt poolt kuldpruunid, lajatage rohelist salatit ja miskist plöru juurde ning menetlege mõnuga. Purustatud küsla, laimimahla ning soola-pipraga maitsestatud taimne hapukoor ning A1000 kauplusest leitud bruchettakate toimisid meie pere puhul täiustavalt nagu ootamatult firmapeole sisse sadanud Tätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar