Seened üle maksa

Üldiselt ma olen üsna rahumeelne tüüp. Seda juhul, kui mind miski närvi ei aja. Ja kui ajab, siis tasub läheduses viibijail teada, et süütenöör on mul umbes sama pikk kui sipelga suguelund. Ja ei hakka siin targutama! Ma olen ikkagi terve semestri jagu Tartu ülikoolis bioloogiat õppinud, arstiteadusest rääkimata.

Kõige rohkem ajab mind närvi just see mees, kes mu sees kükitab ja jõudeelu elab. Mina, vana taat, tassigu seda tolgust oma vanade kontidega mööda ilma ringi, tema muudkui mõnuleb ja mõtleb suuri mõtteid. Kuradi hudoožnik selline! Ja siis, kui olen sellele loodrile hõrgu õhtusöögi valmistanud, lükkab too mu hambad nii hooletult plaksuma, et ei jõuaks isegi siis keelt eest ära tõmmata, kui kaks talve sisalike erikoolis oleksin käinud. No vat, ja siis ongi – raks käib, silmad hüppavad pealuu seest poole toa peale välja ja valu on nii suur, et lihtsalt pean rusikaga vastu lauda põrutama ja raevunult: “Ah sa mait!” röögatama.

Õnneks on viha sama kiirelt läinud, kui ta tuli. Nagu süüta neitsi kambris patju kloppimas käinud Superman. Siuhvilksti ja olengi jälle validooli laksu all ükssarvik.

Peale sisemise Myraka (näedsa, ongi teine jälle Vilsandile puulusikaid voolima hiilinud) ajab mind närvi lihtlabane lollus. Kui ma praegu sae käima tõmbaks, võiksin terve ülejäänud postituse mõrapeadest kaabumehi kiruda, aga nii jääks teil saamata kõik see, mille pärast üldse kirjutama hakkasin.

Vaadake, minu eelmises elus, mis lõppes nüüd siis juba kolm kuud tagasi, jumaldasin ma täieliku andumusega maksapasteeti. Olgem täpsed – veisemaksapasteeti. Sellest hõrgum oli vaid värskelt sibulaga praetud põdramaks. Ei ole vaja silmi pööritada, keegi ei saa oma minevikku muuta ja tehtu pärast oma enda elupäevade arvel end sitasti tunda pole ka mõtet. Ikka areneme ja paraneme, teadagi. Et siis pasteet. Nii. Viimasel ajal on mu teele sattunud kõiksugu sojast määrdekreemid, peedihummused ja karulaugupestod. Ma saan nendega hakkama, aga sädet silma ei tule. Isegi sisemine Myrakas vaatab nende menetlemise ajal Maarjamaa raagus metsatriipe ja unustab mul suumulgu lahti tõsta. Kus viga näed laita, seal tule ja laida, eks ole. Mina võtsin kätte ja kui Muti oli esimese testi ära teinud ja perelt projektile heakskiidu saanud, tormasin ekstra teile mõeldes oma pisikeste näpukestega pasteeti meisterdama.

Enne, kui hõrgutis valmis sai, jõudsin ma muidugi ka paaril korral põgustalt närvi minna. Näiteks siis, kui poes kaitsemaski pähe venitades sellise laksaka vastu sihverplaati sain, nagu oleks möödaminnes tervet linnasaunatäit daame solvanud ja need siis omakorda ühise jõuna mulle lahtise labakäega piki piilumist virutanud. Köögis läks pasteeditalguteks. Et ikka jaguks, noh. Mis seal ikka, ühel kaunil hetkel oli määre valmis ja ma võin käsi südamel vanduda, et vana hea veisemaksakas ei saa sellele ligilähedalegi. Proovige järele ja andke tagasisidet. Muidugi sellist, mis mul kopsu üle maksa ei ajaks. Minu enda meelest on seekord aga hoopis seened maksast üle olnud.

Tõenäoliselt maailma parim pasteet

2 viilu saia

törts sojapiima

lonks õli

2 sibulat

4 küslaküünt

250 gr karp šampinjone

2 spl sojakastet

uhkelt purustatud musta pipart

suur peotäis India pähkleid

2 spl taimset margariini

1 tl kakaopulbrit

väike tilk vahtra- või agaavisiirupit

maitsestamiseks näpuotsaga rosmariini, tüümianit ja soola

3 pudelit heledat õlut kokale seespidiseks kasutamiseks

Kuna loo esimene ots läks lappama, katsun teha lühidalt. Ava esimene pudel õlut ja joo see koostisaineid lauale sättides ära. Rebi saiaviilud tükkideks ja vala tükkidele sojapiim peale, las ligunevad. Ise käsuta blender pähleid jahuks põristama ja haki samal ajal sibul ja küsla peeneks. Lajata õli pannile ja kuumuta hakitud kraami seni, kuni too pruunistuma hakkab. Paras aeg teine õlu ette võtta. Seejärel lisa pannile peenemaks tšopitud seened ja lase veel nii 6-7 mintsa. Lisa massile sojakaste ja vänta veskist mõnuga pipart peale. Veel minut-paar kannatust ja kui vedelik seentesse imendunud, tõsta pann tulelt ning kühvelda margariin pannile. Las see jääb sinna tasahilju sulama ja seenemassi jahutama.

Saada blenderisse pähklijahu juurde ligunenud sai, tilk siirupit, kakaopulber (see annab tumedamat värvi), rosmariin, tüümian ja näputäis soola. Kui pannil on kraam leigeks hingeldanud, viska seegi blenderisse muu kraami sekka ning jõrista, nagu homset poleks. Ise võid endale kolmanda õlle lubada. Ühel kenal hetke ongi pasteet valmis ning tahab lihtsalt peale parajasse kausikesse kühveldamist kusagil jahedas tunnikese õnnest õhata, enne kui ta pintslisse pistetakse. Teie võite sel ajal poodi lipata ja veel mõne õlle juurde tuua.