Mina kohe ei mõista nädalavahetusi. Sa ootad ja ootad neid, aga ühel hetkel on nad läbi, koidab esmaspäevahommik ning sa oled nii kuramuse väsinud, et vajaksid joone peale saamiseks vähemalt kahte nädalavahetust. Või kolme. Kui need ikka üldse päriselt olemas on. Minu tõendid on igatahes väga hägused ja ebausutavad.
Seda ma mäletan, et plaanisime naabrimehega reedeõhtule saunas hoo sisse lükata. Et siis saab keha puhtaks ja pea värskeks ning võib vaikselt vaatama hakata. Võtsime kenasti tagumikud paljaks, nagu õiged mehed kunagi, ja hakkasime protseduuridega peale. Sedasi hästi rahulikult, sest saunas ei tohi kiirustades käia. Ikka väike leil ja siis eesruumis töralöra, värsked ajalehed ja õllelonks. Maru vaikselt ja ettevaatlikult meelitades. Viskad vahepeal mõne halu alla ja ronid jälle püünele, peksad seal kasevihaga turja tuliseks, läigatad pesuruumis tubli nähvaka külma vett selga ja lähed eesruumi aurama. Räägid jälle kamraadiga maast ja ilmast ning kuukad mõnuga õlut. Ega iga leili vahel pea ainult ühe pudeliga piirduma. Teinekord tahab priskem teema lahkamist ja siis võib külmikust lisa tuua. Peaasi, et saunaahju ära ei unusta. Ja seda, et kui keha maha jahtub, tuleb korraks arutelu katkestada ja minna kerise sümfooniat kuulatama.
Teemadest meil naabrimehega juba puudus ei tule. Sest me oleme targad mehed ja teame, kuidas tegelikult asju ajama peaks, et maailmalõpp homme ei saabuks. Milline on parim sakuska? Kas Mart Sander on humanoid? Miks võileib alati tagurpidi maha kukub? Millise kuufaasi ajal peaks varbaküüsi lõikama? Kes mõtles välja telekapuldi? Mitu telliskivi suudab Chuck Norris pilguga pooleks ehmatada? Armastab, ei armasta? Ütle, miks tuled sa mind piinama? Kelle peal peatub tema pilk? Mis tegema nüüd pean, kas olen teinud vea? Milleks meile küll see mäng? Millal maksan memme vaeva? Pole probleemi! Kõik nuhime välja ja arutame sirgeks. Ainult seda me ei tea, kust tõuseb tolm ja kuhu raha kaob. Aga see pole ka kuigi oluline.
Igatahes olime peale kuuendat leili jõudnud teemani “Kaabu kui vastuoluline peakate” ning tuvastasime üksmeelselt, et see hoiab nii päikese õlgadest kui progressiivsed mõtted peakolust eemal. Tegelikult oli selle peale juba varem üks koomik tulnud, aga me tulime uuesti. Ja see tegi meile nii kohutavalt palju rõõmu, et rohkem me lavale ronima ei hakanud.
Mis ma oma mölaga öelda tahan? Tegelikult kolme asja. Esiteks on härra Rõõm üks igavene sindrinahk. Kui sa talle natukenegi hingamisruumi annad, võtab ta ajamasina kätte ja kukub väntama, nii et sädemeid lendab. Sest ühtäkki oli käes pühapäeva õhtupoolik. Siit tuleb teine asi. Maailma parim sakuska on krõbe lillkapsas vürtsikas kastmes. Kuna see pole minu retsept ja tegelik autor on teada, siis oma blogis eputama ma sellega ei hakka. Aga üldiselt on sedasi, et Muti leidis nõksud siit. Mis toob mind üksiti kolmanda asja juurde. Muti on üks kuramuse hea naine, sest lisaks maailma parimale sakuskale asetas ta saabuva esmaspäeva meeleolude leevendamiseks lauale kandiku Mozzarisella ja selle juurde kuuluvaga. Nüüd polegi muud, kui järgmist nädalavahetust ootama jääda. Vahepeal kostitan teid kindlasti ka mõne toekama retseptiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar