Nähtamatud nädalavahetused ja krõbe lillkapsas

Mina kohe ei mõista nädalavahetusi. Sa ootad ja ootad neid, aga ühel hetkel on nad läbi, koidab esmaspäevahommik ning sa oled nii kuramuse väsinud, et vajaksid joone peale saamiseks vähemalt kahte nädalavahetust. Või kolme. Kui need ikka üldse päriselt olemas on. Minu tõendid on igatahes väga hägused ja ebausutavad.

Seda ma mäletan, et plaanisime naabrimehega reedeõhtule saunas hoo sisse lükata. Et siis saab keha puhtaks ja pea värskeks ning võib vaikselt vaatama hakata. Võtsime kenasti tagumikud paljaks, nagu õiged mehed kunagi, ja hakkasime protseduuridega peale. Sedasi hästi rahulikult, sest saunas ei tohi kiirustades käia. Ikka väike leil ja siis eesruumis töralöra, värsked ajalehed ja õllelonks. Maru vaikselt ja ettevaatlikult meelitades. Viskad vahepeal mõne halu alla ja ronid jälle püünele, peksad seal kasevihaga turja tuliseks, läigatad pesuruumis tubli nähvaka külma vett selga ja lähed eesruumi aurama. Räägid jälle kamraadiga maast ja ilmast ning kuukad mõnuga õlut. Ega iga leili vahel pea ainult ühe pudeliga piirduma. Teinekord tahab priskem teema lahkamist ja siis võib külmikust lisa tuua. Peaasi, et saunaahju ära ei unusta. Ja seda, et kui keha maha jahtub, tuleb korraks arutelu katkestada ja minna kerise sümfooniat kuulatama.

Teemadest meil naabrimehega juba puudus ei tule. Sest me oleme targad mehed ja teame, kuidas tegelikult asju ajama peaks, et maailmalõpp homme ei saabuks. Milline on parim sakuska? Kas Mart Sander on humanoid? Miks võileib alati tagurpidi maha kukub? Millise kuufaasi ajal peaks varbaküüsi lõikama? Kes mõtles välja telekapuldi? Mitu telliskivi suudab Chuck Norris pilguga pooleks ehmatada? Armastab, ei armasta? Ütle, miks tuled sa mind piinama? Kelle peal peatub tema pilk? Mis tegema nüüd pean, kas olen teinud vea? Milleks meile küll see mäng? Millal maksan memme vaeva? Pole probleemi! Kõik nuhime välja ja arutame sirgeks. Ainult seda me ei tea, kust tõuseb tolm ja kuhu raha kaob. Aga see pole ka kuigi oluline.

Igatahes olime peale kuuendat leili jõudnud teemani “Kaabu kui vastuoluline peakate” ning tuvastasime üksmeelselt, et see hoiab nii päikese õlgadest kui progressiivsed mõtted peakolust eemal. Tegelikult oli selle peale juba varem üks koomik tulnud, aga me tulime uuesti. Ja see tegi meile nii kohutavalt palju rõõmu, et rohkem me lavale ronima ei hakanud.

Mis ma oma mölaga öelda tahan? Tegelikult kolme asja. Esiteks on härra Rõõm üks igavene sindrinahk. Kui sa talle natukenegi hingamisruumi annad, võtab ta ajamasina kätte ja kukub väntama, nii et sädemeid lendab. Sest ühtäkki oli käes pühapäeva õhtupoolik. Siit tuleb teine asi. Maailma parim sakuska on krõbe lillkapsas vürtsikas kastmes. Kuna see pole minu retsept ja tegelik autor on teada, siis oma blogis eputama ma sellega ei hakka. Aga üldiselt on sedasi, et Muti leidis nõksud siit. Mis toob mind üksiti kolmanda asja juurde. Muti on üks kuramuse hea naine, sest lisaks maailma parimale sakuskale asetas ta saabuva esmaspäeva meeleolude leevendamiseks lauale kandiku Mozzarisella ja selle juurde kuuluvaga. Nüüd polegi muud, kui järgmist nädalavahetust ootama jääda. Vahepeal kostitan teid kindlasti ka mõne toekama retseptiga.

Kui majakas karidele juhib ehk Kodune kähkukas

Ma räägin teile oma kurvast saatusest. Võtke aga aegsasti taskurätid valmis ja sulgege end mõnda pisemasse kambrisse, kus keegi teie kaastundlikku itkemist ei kuule.

Tähendab, mingitel segastel asjaoludel on mind sünnipäraselt õnnistatud nobedate näppudega. Neist on olnud mulle abi nii arvutiklaviatuuri taga kui magamistubade kummitusliku pimeduse rüpes. Mõistlik mees oleks selle ande üle rõõmus kui Kim Jong Un ülikonnaproovis, aga mulle jäi väheks. Tahtsin, et rohkem ja rohkem inimesi mu lustakaid sardelle näeks ning ronisin püünele sündiklahve taguma. Tänu edevusele pole mind juba mitu aastakümmet nädalavahetustel kodus sõprade ja pere seltsis nähtud. Ikka viinaaurused puhvetid ja postikana silmadega kaaskodanikud sinu pilli järgi tantsu vihtumas. Nagu lõputu küünlapäev. Ei, ma ei kurda. Selles frititud kanatiibade järele lehkavas meeleheites on midagi stabiilset. Midagi, mis annab aimu, et on asju, mida ei muuda riigikord ega üleilmne pandeemia. See on inimloomus oma alastikistud aususes. Seda ma jälgin nagu hull professor oma laborihiiri külmas ja steriilses valguses.

Läkski lappama, aga katsun tagasi joonele saada. Nimelt on veel üks kindel asi nende pikkade keikaööde juures. Need on tanklad. Mängult koju sõitvale muusikule on üks tankla nagu majakas tormise mere ähmasel horisondil. Tanklas on soe ja valge. Seal on tualett, kohvimasin ja mõnusalt ebatervislik kiirtoit. Lükkad endale paar kabanossi ninna ja kestad jälle.

Olgu, läheme asja juurde. Tegime järjekordsel pubimängul oma plokid ära, kerisime juhtmed kokku ja seletasime ühele kuuepromillises joobes armetule blondiinile, miks me tema poole minna ei soovi. See käis umbes nii.

Daam: Kulge, poisidä! Kas teil naiskad ka kodus on vä?

Meie: Jaa!

Daam: Olete nendega õnnelikud ja nii vä?

Meie: Jaa!

Daam: No siis ma ei hakka isegi üritama...

Tagasiteel olid kõik mu lootused pandud Olerexi peale, sest kui süüa ebatervislikult, siis nende vegewrapperid on mu esimene valik. Astun siis tanklausest sisse ja tunnen, kuidas suu vett jooksma hakkab. Õnneks küsisin ettevaatlikult õige küsimuse: “Kas teil midagi veganmenüüst ka saada on?” Musta maski taha peituv neiuke viskas silmad suureks kui praetaldrikud ja volksutas ripsmeid nii, et mul hakkasid kõrvad tõmbetuules laperdama. “Kahjuks mitte!” - “Nagu üldse mitte midagi või?” - “Ei. Aga äkki soovite midagi juua?”

Kui ma tagasi autosse istusin, ei rääkinud paarimehega mitu minutit. Alles siis, kui ta foori all avariiohtliku olukorra tekitas, küsisin torisedes: “Arvad, jah?” Edasi kuulasime kuni Kükitani minu kõhukorinat ja vaatasime, kuidas mitte ühtegi kitse üle tee ei hüpanud. Kohe, kui auto Kükita bistroo ette pargitud sai, lasi semu paaristõugetega luugi juurde ja tellis endale kõigi lisadega lödiburgeri. Kui ma mõni minut hiljem ta soustist tilkuvat sihverplaati vaatasin, tahtis nutt peale tulla. Ah et nii õnnetu see vegani elu siis ongi? Igatahes vandusin endale paar järgmist päeva ise kiirtoitu valmistada ja siin on tulemused. Vaeva minimaalselt, naudingut raudselt rohkem kui Kükita lödiburksis. Myraka topeltgarantii.

Kleepuvad seenepelmeenid

Pakk pelmeene

1 sibul

pipar

sool

õli

tilk vett

vahtrasiirupit

Ma kurat tõesti ei tea, kelle tehtud need pelmeenid oli, aga pakk oli roheline ning suurelt kiri “Vegan” peal. Muti arvas, et UVIC-i omad, vaat sellised. Põhimõtteliselt on sedasi, et hakid sibula peeneks, ajad pannil õli kuumaks ning saadad siis pelmentsikud ja sibula koos pannile. Maitsestad pipra ja soolaga ning küpsetad keskmisel kuumusel seni, kuni sibul klaasjas ja pätsid pisut pruunistunud. Siis läigatad pitsikese vett pannile ning paned kaane peale. Selle vee tõmbavad pelmeenid kenasti endasse ning muutuvad mõnusalt pehmeks. Viimseks lihviks valage pelmeenidele paar supilusikat vahtrasiirupit ja laske pidevalt segades sellel karamelliseeruda. Pelmeenid saavad sedasi mõnusalt kleepuva ja läikiva kasuka. Natsa rohelist sibulat peale ja minek. Kui tahate, et roog eriti suure õllejanu tekitaks, lisage maitsestamisel ka näiteks tšillihebeid või jalopenot.

Võltshakklihaga wrapid

Siin pole kirjutada suurt midagi. Korjate külmikust välja kõikvõimalikud kastmed ja hakite ära meeldivad köögiviljad. NATURLI sojahakkliha tegin mina serveerimiskõlblikuks pannil. Ikka sibul, küsla ja maitsekraam, lõpuks tirts ketšupit veel sekka. Lahe on see, et kui kogu kama keset lauda sätid, saab iga mats endale täpselt sellise rulli voolida, nagu ise heaks arvab.

Minu igapäevast kartulit anna mulle tänapäev

No mis seal salata, mõnikord on minu kalendrikuude teised pooled sama õudsad, kui Eesti mängufilm. Selline väga kehva soundtrackiga lõputu õudus. Rahanatuke on pankadele antud ja kõht koriseb nii, et iseenda mõtteid ka ei kuule. Muidugi, ega kui seis on sedavõrd sant, ei tahagi oma mõtteid väga kuulda. Sesmõttes parlanksis värk.

Köögivilju on õnneks meie elamises alati, nagu ka tühja taarat, mille äraviimise järel leiab põhjuse arglikult poelettide vahel ringi piiluda. Ühesõnaga – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii ütles juba mu vanaema. Ma ei tea, mis asja tema vanakuradile kinkinud oli, aga maailma parimate kotlettide tegemise oskuse oli ta selle eest vastu saanud. Kui mõni memmele küpsetamise ajal peale sattus, rändasid hõrgutised otse pannilt suhu ja õhtusöögiks tuli lauale lisalaar vaaritada.

Ma saan aru, et need õndsad ajad ei tule enam iial tagasi. Liha on nüüd ju nõu-nõu ja ma arvan, et kui vanaema minu järgnevat katsetust vaadates pilvepiiril jalgu kõlgutades pealt vaatab, naerab ta endale proteesid kurku.

Tähendab, kotlette pean mina saama, nui neljaks. Ja kartuliusku tõsise Eesti mehena on enam-vähem teada ka see, millest nad sündima peavad. Eesti mehel on üks äge kiiks ka. Retseptid on nõrkadele ja kõik peab sündima iseenese tarkusest. Kui Muti mind köögis laamendamas nägi, siis ta isegi üritas nõu anda, kuidas toimida ilma, et kokkamise järel kodus maailmalõpu meeleolud ei valitseks. Mina mõistagi keeldusin resoluutselt. Seepärast pean teiega nüüd jagama retsepti, mida jonnipunnidel järele teha ei soovita. Ärge saage valesti aru. Maitsevad need kartulikotletid nagu killuke suvetaevast juulikuu varahommikuses vines, aga vaat koos ei taha kuidagi püsida. Niisiis on kaks varianti, kas käituda küpsetamiel nagu operatsiooni tegev ajukirurg või tuua mängu jahu ja siis see teine asi, mis muna moodi käitub ja mille tegemise õpetus mul ilma jalga gaasilt tõstmata ühest kõrvast sisse ja teisest välja vuhises. Sorri, Muti!

Kartulikotletid

6 kartulit

1/2 kaalikat

2 porgandit

2 sibulat

1 tl küslapulbrit

2 sl ketšupit

soola

pipart

1/2 tl tšillihelbeid

õli

riivsaia

sojapiima

3 saiaviilu

mõned päikesekuivatatud tomatid

3 sl maitsepärmi

1 sl vahtrasiirupit

Kartulid, kaalikas ja porgandid koorida, tükeldada ja siis soolaga maitsestatud vette keema. Ise hekseldad kiirelt sibulad ja küslad ära, rabad panni ning saadad nood sinna pruunistuma. Pipar, sool ja tšillihelbed lähevad seltsi. Kui juba nagu ongi peaaegu valmis, tõmbate sörtsu vahtrasiirupit peale. Nii, las jäävad nüüd oma etteastet ootama. Sina kurna köögiviljad ning tambi need pudruks. Las see mass juhtub leigeks. Vahepeal saad ilma koorikuta saiaviile sojapiimas leotada ja päiksekuivatatud tomateid hakkida.

Kui puder on jahtunud, siis loobi juurde ligunenud saiaviilud, hakitud päiksekuivad tomatid, panni sisu, ketšup ja maitsepärm. Ja siis mätsi nagu homset ei tuleks. Lõpuks pole muud, kui teed parajad pätsid, kastad riivsaia sisse ja praed ära. Kõige peenem kunst on need kotletid pannilt kätte saada. Aga ärge muretsege. Kui hakkama ei saa, menetlega kraami kui putru, aga kui saate, laske kotlettidel taas maha jahtuda ja kärutage neist mingi mõnusa kastme ja sibularatastega võikusid teha. Niisiis – iga konn ei köhi. Kartulikotletid – check!

***

Aga mul ikka oli seda va kartulit kodus. Saan teile sama soojaga veel ühe retsepti rebida. See on nii maitsev, et tasub tegemist isegi siis, kui pangakontol tuul ei lõõtsu.

Kartulivorm kapsasalatiga

Vormile:

2 kg kartuleid

2 sibulat

4 küslaküünt

pakk sojahakkliha (Naturli)

2 pakki soja toidukoort (Alpro)

sool

pipar

tšillihellbed

BBQ kaste

õli

margariin

Salatile:

1/2 punast kapsast

1 punane sibul

2 porgandit

2 dl vegemajoneesi

1 dl sweet chilli kastet

2 spl valge veini äädikat

1 tl soola

1 tl suhkrut

Kartul viiludeks, sibul ja küsla hakkida ning pannil õliga pehmeks. Panni tahab saada ka hakkliha koos pipra, soola ja tšilliga, BBQ kastme panete lõpufaasis juurde. Ja siis uhkelt kihte klaasvormi laduma. Kartul soola ja pipraga, sibul ja küsla, kartulid soola ja pipraga, hakkliha... Niimoodi kohe mitu raksu. Kõige peale jälle kartul soola ja pipraga ning siis lajatad uljalt koorepakid otsa. Noaotsaga margariinitükke peale, fooliumiga katta ja 40 – 50 minutiks ahju. Viimaseks lihviks lase ilma fooliumia 15 mintsa pealt pruuniks ka.

Salatit saad ehitada vormi küpsemise ajal. Aga üldiselt on see sama lihtne, kui “Maskis laulja” ajaks teleka välja lülitamine. Klõps ja valmis! Kõik köögiviljad riivid peeneks, kastmematerjal möllid kokku, valad salatile peale ja segad läbi. Las ta mõtleb külmikus seni elu üle järele, kui ahjuroog valmis. Palun lauda!

Jätke Peppa rahule ehk Me kõik oleme heinahundid!

Selle tänase roaga on nii, et vihasema sisepõlemisega vingatsid võivad hakata kohe plõksima. Noh, et kamoon! Mõtled, et paned tomativiilu leiva peale ja oled kohe uue veganroa leiutanud? Aga vaat on toite, mis polegi eputamiseks, vaid päriselt söömiseks.

Minu meelest on ühepajaroog üks selline hõrgutis, mis näitab väga hästi, et taimsed road on ülihead ning meie toidulaual kogu aeg olemas olnud. No mis seal siis keerulist? Lased aga sääretõstejooksus lähimasse talupoodi, kühveldad kõikvõimalikud köögiviljad oma vastutustundliku moega korduvkasutatavasse poekotti ja liugled läbi pimeda novembriõhtu kodukööki. Umbes nii ongi. Mina lihtsalt veel alles hiljuti alustasin ikka sellest, et tükeldasin seakülje kuubikuteks ja lasin neil pannil säriseda. Seekord võin aga ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta “Põrsas Peppa” multika peale panna ja käised üles käärida. Muide, ega see, et üks toit ainult köögiviljadest koosneb, ei tähenda, et ta igav peaks olema või et teda valmistades südant rõõmust põksuma ja silmi peas särama ei saa. Muide, selle viimase jaoks on igati arukas kõigepealt endale klaasike maitsvat punaveini välja valada ja tööpinnale õige rahulikult kõik valmis sättida. Mina avalikustan teile vaid mõned endapoolsed salanõksud ja teie mõelge hoolega läbi, mida peale selle retsepti järgi kallimale kokkamist temalt tänutäheks vastu küsida.

KOOSTISOSAD:

6 – 8 kartulit

4 porgandit

pool keskmist kaalikat

pool väiksemat kapsapead

10-sentimeetrine jupp porrut

2 sibulat

4 küslaküünt

2 marineeritud röstpaprikat

2 köögiviljapuljongi kuubikut

toiduõli

soola

pipart

suhkrut

tšillihelbeid

3 supilusikat BBQ kastet

pool pakki sojahakkliha

Olgu kohe öeldud, et ega seda mänguhakkliha tegelikult vaja ei ole. Mul lihtsalt oli teda sügavkülmas ja endisel omnivooril sähvatas. Aga eks ta natuke värvi, tekstuuri ja – minu väikese salanõksu abiga – ka mekki juurde annab.

Oi, mulle meeldib toidust rääkida! Kõigepealt võtan veel sõõmu veini ja siis hakkan tulema. Nagu ütleb kultuskokk Jamie Oliver, pange oma potid-pannid valmis ja vesi keema! Tegelikult ongi vaja ühte paraja suurusega potti ja ühte panni. Vett võib keema panna nii liitri jagu. Oot, ma võtan veel lonksukese.

Koorige köögiviljad ja hekseldage noaga selliseks, nagu heaks arvate. Sibul ja küsla võiks muidugi muust kraamist tiba peenem saada, eks ole. Kui vesi on keema läinud, valage see poti põhja puljongikuubikute peale. Sinna otsa võib saata kapsa ning lasta tal kuumas leemes vaikselt kokku vajuma hakata.

Pannil kuumaks aetud õli peale lennaku nüüd porgand, porru ja pool sibula- ning küslakogusest. Laske keskmisel kuumusel labidaga vehkides sibulal klaasjaks muutuda ning saatke kraam potti. Sinnasamasse lennaku ka kartul, kaalikas ning ruudukesteks lõigutud paprika. Valage potti veel nii palju kuuma vett juurde, et ta sealt pealmiste koostisainete vahelt hellalt välja piiluks. Sool, pipar ja mõistagi näpuotsatäis suhkrut maitseks ning tasasele tulele podisema. Veiniaeg!

Edasi tuleb nüüd see hakklihaosa. Kuna ma ise olen suur sojahakkliha fänn, sest on selgunud, et tegu polegi räästa alla visatud saepuruga, siis soovitan muidugi järgneva protsessi läbi teha. Kui mitte ühepajatoidu, siis kasvõi wrappide tegemise juures. Seda ka, et ANAMMA-nimelisest firmast on tänaseks saanud NATURLI. Et siis teate poest otsida.

Khmm. Tähendab, pann on jälle vaba ja kui tirts õli sellel kuumaks ajada, saab pannile valada sojahakkliha ning ülejäänud sibula ja küsla. Tšillihelbeid panin mina nii umbes teelusikatäie, aga minu helbed pärinevad sriracha tegemise jääkidest ja on tiba mahedamad. No pange teie pool. Igatahes väntate jälle pannilabidaga nagu marutõbine kojamees ja kui sibul näitab klaasistumise märke, saadate segu uhkemaks vormima kolm supilusikatäit BBQ kastet. Kui seda pole, pange või ketšupit. 2 – 3 mintsa pärast võib jälle panni potti ümber valada ning peenhäälestuse mõttes paprikapurgist tirtsu marinaadi veel peale niristada.

Ülejäänud töö teeb juba õige tasasele kuumusele timmitud pliidiraud. On aeg “Põrsas Peppa” vahetada “Õnne 13” vastu ning endale järjekordne klaas (või kaks või kolm) veini valada. Jätke lihtsalt tirtsuke söögi kõrvale ka. Serveerides pole keelatud portsjoni peale rohelist sibulat hakkida. Väga tegus piduroog. See pole siin mingi kolm viiskümmend, ma ütlen!

Pasta, mis suus plahvatab

Tähendab, vaikselt hakkab asi sinnamaale saama, et toidumessilt sebitud toidukraam saab konsümeeritud. Kallis kaasa (edaspidi siin blogis Muti, sest nii ma teda kutsun) väntas veel täna valmis ühe mittekanapasta, mis oli nii kuramuse maitsev, et ma unustasin vahepeal mäluda ja pidin pikki nuudleid makku luristades peaaegu ära lämbuma.

Aga nüüd kõige olulisema juurde. Ma võtsin kätte ja tegin ise ka veganköögis käe valgeks. Olen kuskilt lugenud, et sa pole õige vegan, kui ise hummust ei tee. Natuke enne seda, vanadel headel kaelakarbonaadi ja süldi aegadel oli sõna "hummus" minu jaoks sõimusõna. Sellest hullem oli ainult "karulaugupesto". Aga no selle kasutamiseks pidi keegi juba väga isiklike solvangutega lagedale tulnud olema. 

Loomulikult ei teadnud ma pikka aega kummagi sõna täpset tähendust. Okei, pesto sattus ühel hetkel kuidagi kogemata suhu ja sai ainult kinnitust vägisõnana kasutamiseks. Üldiselt on aga elu näidanud, et ei tasu ühegi teema koha pealt suud väga bravuurikalt täis võtta. Olen viimase paari aasta jooksul toidust palju rohkem pidanud hoopis sõnu sööma. Viimane laiamine sai vaimses mõttes lumelabidaga piki piilumist siis, kui veganluse teemalauale tõstsin. Jala ei käi, vett ei joo ja heina ei söö. Teate ju küll. Aga mees annab sõna ning mees võtab sõna. Tähtis on selg sirgu lüüa ja peavangutajate kiuste edasi astuda.

Ühesõnaga juhtus see, mida saslikurahvas vaid oma kõige õudsamates hirmuunenägudes näeb: mulle torgati kätte purk kikerhernestega ja tutvustati surmamasinat nimega blender. Väristasin salaja natuke mokka, aga vedelaks ka ei löönud. Ega ma päris täpselt teadnud, mida teha, kuid Muti hoidis vaikselt kätt, nagu lapsevanem, kes tagajärglase jalgrattal abikad alt on võtnud ning esimest korda põnni omapäi laperdama laskma valmistub.

Põhja põristamine käis kindlate reeglite järgi. Kikerherned tuli kurnata ja loputada ning saata blenderisse. Kolm supilusikat oliiviõli ja kaks supilusikat sidrunimahla läks manu. Ahjaa, üks supilusikas vett läks ka, et õige konstistents saada. Eks seda hašš-kaks-oo asja peab igaüks ise timmima, et kui paks plöga kellelegi täpselt istub. No igatahes seda kama jõristasin niikaua, kuni lärmi pärast kõrvast natuke verd tuli ja siis järgnes juba mõnusam osa. Maitsestamine mulle meeldib ja seda peent kunsti ma natsa ikka oskan. Lisasin esialgu üsna ilmetule pastale kolm küslaküünt, tubli supilusikatäie omavalmistatud srirachat (see on megamõnus terav kaste, mida kõlbas valmistada ka lihafännil) ja näpuotsaga soola. Lasin blenderil jälle ühe surmametali soolo esitada ja valmis ta oligi. Häbi öelda, aga umbehää sai.

Praegu on siuke mahe küslapauk suus, nii et romantikat täna õdagu tegema ei kipu. Aga tühja kah. Nagu ütles legendaarne Vanamees: "Šee oli šeda väärt!"

Pilguheit veganite paradiisi

Ma olen ühel taimetoidumessil varem käinud. Siis rohkem lootuses, et sarkasmipritsimiseks materjali kogun. See tähendab, et jõlkusin tülpinult perel sabas ning kui nälg tahtis silmanägemise ära võtta, lubasin endale lõpuks mingi vegeburksi sisse toppida. Ja ka siis oli vaja kobiseda: “No pärisasi see muidugi ei ole...”

Nüüd sattusin Tallinnas Kultuurikatlasse teist korda ja oma eksperimendi eelviimasel päeval. Olin tegelikult ise ka oma käitumise üle väga üllatunud: naine ja laps polnud veel käsigi ära desotada jõudnud, kui mina juba mingi leti ääres maitsenäidiseid sisse vohmisin ja esimesed viiekad müüjatädile dekoltee vahele surusin. Selline kergelt hüsteeriline minek oli sees. Olin nagu jahikoer, kes metsas värske jälje peale sattunud. Hmm, selline mõnusalt veganlik võrdlus. Igatahes laperdasin juhitamatult lettide vahel ning ahnitsesin veidraid ja veel veidramaid tooteid ostukotti. Kui muidu oli kõvasti katsetamist ja mekutamist, siis merevetika snäkke müüva kioski juures läksin peast täitsa pilvikuks. Kahmasin ühe suure kasti kaenlasse ning keeldusin seda müüjatele tagasi andmast. See oli lihtsalt üks mu lemmikampse juba siis, kui veel frikadellide ja viinerite kuningriigis elasin. Selline hell meenutus kaugetest aegadest tõi liigutuspisara silma ning andis jõudu uutes oludes edasi minna.

Aga mis ma siis lõpuks messilt koju vedasin? No eks vaadake pildilt. Kuna tegu on minu esimese postitusega, siis ei jaga teiega kriitikat vaid oma rõõmu. Tundub, et laias laastus ikka on võimalik kõige kiuste taimetoitlasena kõht täis saada. Loomulikult ei arva nii toidukohapidajad, kes lehtsalati õliga üle valavad ning leiavad, et on kohustusliku osa menüüs sellega täitnud. Kindlasti ei arva nii ka kaupmehed, kes saavad rahulduse sellest, et taimetoitlased kusagil poe kaugemas nurgas veidra häbikapi juures “nende imelike asjade” juures küürutamas sunnivad. Aga pole hullu! Tasapisi õpetame, mis muud.

Paar toodet võiks muidugi välja tuua. Happy V kanaampsud viisid keele nii sügavale ühte kohta, et tuleb tunda rõõmu trükkimist soodustavatest sõrmedest, verbaalselt polekski end praegu väljendada saanud. Ja nende suitsuvorst oli parem, kui see, mille nimel lehmad, sead ja veised läbi torgatakse. Natty tehtud Onu Jaani Kimchi lõi seedimise nii kenasti käima, et isegi mu arulage buldog üllatunult kõrvu kikitas. Ja No Milk Today baristapiim tegi kohvi nii heaks, et ma peaaegu oleks oma hommikuse õlle joomata jätnud.

No nali naljaks. Toidukuhjast läbi puurimisega läheb nüüd õige mitu päeva aega. Katsun teid greenhornist heinanärija seiklustega jõudumööda kursis hoida. Musid püksi ja suhtlemiseni!

KUIDAS ÜKS LIHASÖÖJA HEINA HEKSELDAMA HAKKAS?

KES MA OLEN?

Olen tavaline Eesti mees, kes kaalus kahe aasta eest 140 kilo, sõi hommikuks peekonit, lõunaks šnitslit ja õhtuks veisesteiki. Jala ei käinud ja vett ei joonud. Taolise hedonistliku elustiili kritiseerijatele näitasin keskmist sõrme ja haukusin läbi. Sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, mida ma suhu topin või mitmendal eluaastal infarkti saan. Ja ega tegelikult väga ei öeldudki, see oli pigem stiilis “parim kaitse on rünnak” preventiivne enesepositsioneerimine.

MIS JUHTUS?

Tegelikult suurt midagi. Peale mõnusat, kuid samas pisut liiga pikaks veninud aastavahetust koos heade sõprade, kolmekilose lambakintsu ja mõne pudeli hundijalaveega otsustasin kergelt mökus olekus natuke õues pead tuulutada. Ei, mitte sportida! Olge nüüd! Oli 4. jaanuar 2019. Lohistasin lihtsalt ühe neljakiltsase tiiru ja saigi natuke parem. Vahepealset ma siinkohal üksikasjalikult lahti seletama ei hakka, aga aasta hiljem olin igapäevase 8 jalutuskilomeetri tulemusena alla võtnud 30 kilo. Kõik muud jutud olid samad: grill, chill, õlu ja lebo. Ma olen ju täiesti terve mees ja pean seda kõike saama.

NO JA SIIS?

See kahe aasta tagune mina peaks praegu kahe käega peast kinni hoidma, sest mind on juba nähtud jõusaalis, ratta seljas ning paaril korral koguni pekipõrkel jooksusammu katsetamas. Lõbutsemine ja maitsvad toidud on jätkuvalt minu pärisosa ja neist ma loobuda ei saa. Küll aga on minus alati olnud tahtmine tühipalja mökitamise asemel asjad enne omal nahal läbi proovida, kui suu vett (no olgu, veini) täis võtan.

Et kõik ilusti südamelt ära rääkida, pean alustama sellest, et lisaks paarile kassivolaskile ja koeralontrusele kuulub minu majapidamise juurde ka armas naisuke ning gümnaasiumi viimases klassis tudeeriv tagajärglane. Nendega on üks jama. Jama on see, et nad on veganid. Just. Ei söö nad muna, piima, juustu ega kohupiima. Kalast ja lihast rääkimata. Täitsa katki omadega, ütleksid mõned. Kuna ma aga oma pereliikmetest väga hoolin, olen jõudumööda katsunud kuulata, millega nad oma valikut põhjendavad. Ma saan väga hästi aru, mida teeb massiline karjakasvatus keskkonnaga, millistes tingimustes elavad põllumajandusloomad ning kuidas nad surevad. Teisalt – mis minul sellest? Mina ostan ju poest viinerit, lihapalle ja sinki. Neil pole loomalaipadega ju miskit pistmist, need on tooted. Vähemalt nii me kõik mõelda püüame, et lihtsam oleks.

Asja tervisliku külje üle juureldes olen samuti ainult pead vangutanud. Ühiskondliku tooni ja üldteada heakskiidetud praktika järgi peaks mu kullakallid kängu vajuma ning erinevate ainete puuduses lillade nägudega põrandal vähkrema. Seda pole aga juhtunud. Kuidas ometi?

LOLLIKS LÄKSID VÕI?

No ja nii see juhtus. Puhtalt uudishimust ja arvestades tõsiasja, et töötan ajakirjanikuna, otsustasin teha ekseperimendi “Lihasööja neli nädalat taimetoitlasena”.

Oi, see on olnud kirju ja emotsiooniderohke aeg! Olen keset lihalette kõhu korinat kuulatades juukseid (no mul kunagi olid) peast kakkunud, olen lookas pidulaua ääres mossis molliga kahte keedukartulit järanud, olen vastanud küsimustele stiilis “Kas sa läksid täitsa lolliks või?”, “Nüüd ei ole sinuga enam millestki rääkida!” ja “Pane tähele, varsti oled päristoidu juures nutuga tagasi!” Aga olen ka kirgliku kokandushuvilisena avastanud täiesti uue maailma. Ausõna, ma olen endale õlle kõrvale meisterdanud imelised küüslaugutofust ning sojakastme ja maitsepärmiga turgutatud snäkid, olen tervel perel kõhu täis söötnud võltshakklihast Iiri pudru, vürtsikate riisinuudlitega köögivilja-seenevoki, prantsusepärase sibulasupi ja muu säärasega. Ja ausõna, need toidud on olnud väga maitsvad.

Kas ma igatsen liha? Teinekord tühja kõhuga igatsen ma liha maitset, mulle on teda lihtsalt nelikümmend aastat jutti sisse söödetud. Aga siis ma mõtlen jällegi: kui minu ainsaks argumendiks õigustamaks teiste elusolendite seibideks lõikamist on nende maitse, siis pole see nagu kuskilt otsast okei.

MIS EDASI?

8. novembril 2020. aastal sai kuu vegantoidulisena tehtud, aga eksperiment kestab edasi. Olen alles jala ukse vahele saanud ja ei kavatsegi argpükslikult jalga lasta. Ees on palju maitsmisi, palju arvustamisi, palju arutelusid ja palju avastamist. Neid kõiki kavatsen ma sellel lehel huvilistega ka jagada. Kusjuures on kuradi hea tunne, et kogu seda ilu nautides ei tee ma mitte ühelegi elusolendile liiga. Mulle see sobib. Ahjaa, selle kuu aja jooksul on alanenud vererõhk, tulnud juurde võhma ning peagi töötab paremini. Kõht on olnud kogu aeg mõnusalt täis, kuid kolm kilo pekki olen kuhugile lootusetult ära kaotanud. Tõesti enesehävituslik ja kriminaalne käitumine, eks ole.

Et minu loost paremat pilti saada, tutvuge aastatetaguse Onu Myraka Toidublogiga ning lugege artikleid, milles oma muutumist jupiti leheveergude tarvis lahti kirjutanud olen. Ja kirjutage-joonistage mulle ka! Vahet pole, kas tahate läbi haukuda, nõu anda või mõnd huvitavat söögikohta või toodet proovimiseks soovitada.