Ma räägin teile oma kurvast saatusest. Võtke aga aegsasti taskurätid valmis ja sulgege end mõnda pisemasse kambrisse, kus keegi teie kaastundlikku itkemist ei kuule.
Tähendab, mingitel segastel asjaoludel on mind sünnipäraselt õnnistatud nobedate näppudega. Neist on olnud mulle abi nii arvutiklaviatuuri taga kui magamistubade kummitusliku pimeduse rüpes. Mõistlik mees oleks selle ande üle rõõmus kui Kim Jong Un ülikonnaproovis, aga mulle jäi väheks. Tahtsin, et rohkem ja rohkem inimesi mu lustakaid sardelle näeks ning ronisin püünele sündiklahve taguma. Tänu edevusele pole mind juba mitu aastakümmet nädalavahetustel kodus sõprade ja pere seltsis nähtud. Ikka viinaaurused puhvetid ja postikana silmadega kaaskodanikud sinu pilli järgi tantsu vihtumas. Nagu lõputu küünlapäev. Ei, ma ei kurda. Selles frititud kanatiibade järele lehkavas meeleheites on midagi stabiilset. Midagi, mis annab aimu, et on asju, mida ei muuda riigikord ega üleilmne pandeemia. See on inimloomus oma alastikistud aususes. Seda ma jälgin nagu hull professor oma laborihiiri külmas ja steriilses valguses.
Läkski lappama, aga katsun tagasi joonele saada. Nimelt on veel üks kindel asi nende pikkade keikaööde juures. Need on tanklad. Mängult koju sõitvale muusikule on üks tankla nagu majakas tormise mere ähmasel horisondil. Tanklas on soe ja valge. Seal on tualett, kohvimasin ja mõnusalt ebatervislik kiirtoit. Lükkad endale paar kabanossi ninna ja kestad jälle.
Olgu, läheme asja juurde. Tegime järjekordsel pubimängul oma plokid ära, kerisime juhtmed kokku ja seletasime ühele kuuepromillises joobes armetule blondiinile, miks me tema poole minna ei soovi. See käis umbes nii.
Daam: Kulge, poisidä! Kas teil naiskad ka kodus on vä?
Meie: Jaa!
Daam: Olete nendega õnnelikud ja nii vä?
Meie: Jaa!
Daam: No siis ma ei hakka isegi üritama...
Tagasiteel olid kõik mu lootused pandud Olerexi peale, sest kui süüa ebatervislikult, siis nende vegewrapperid on mu esimene valik. Astun siis tanklausest sisse ja tunnen, kuidas suu vett jooksma hakkab. Õnneks küsisin ettevaatlikult õige küsimuse: “Kas teil midagi veganmenüüst ka saada on?” Musta maski taha peituv neiuke viskas silmad suureks kui praetaldrikud ja volksutas ripsmeid nii, et mul hakkasid kõrvad tõmbetuules laperdama. “Kahjuks mitte!” - “Nagu üldse mitte midagi või?” - “Ei. Aga äkki soovite midagi juua?”
Kui ma tagasi autosse istusin, ei rääkinud paarimehega mitu minutit. Alles siis, kui ta foori all avariiohtliku olukorra tekitas, küsisin torisedes: “Arvad, jah?” Edasi kuulasime kuni Kükitani minu kõhukorinat ja vaatasime, kuidas mitte ühtegi kitse üle tee ei hüpanud. Kohe, kui auto Kükita bistroo ette pargitud sai, lasi semu paaristõugetega luugi juurde ja tellis endale kõigi lisadega lödiburgeri. Kui ma mõni minut hiljem ta soustist tilkuvat sihverplaati vaatasin, tahtis nutt peale tulla. Ah et nii õnnetu see vegani elu siis ongi? Igatahes vandusin endale paar järgmist päeva ise kiirtoitu valmistada ja siin on tulemused. Vaeva minimaalselt, naudingut raudselt rohkem kui Kükita lödiburksis. Myraka topeltgarantii.
Kleepuvad seenepelmeenid
Pakk pelmeene
1 sibul
pipar
sool
õli
tilk vett
vahtrasiirupit
Ma kurat tõesti ei tea, kelle tehtud need pelmeenid oli, aga pakk oli roheline ning suurelt kiri “Vegan” peal. Muti arvas, et UVIC-i omad, vaat sellised. Põhimõtteliselt on sedasi, et hakid sibula peeneks, ajad pannil õli kuumaks ning saadad siis pelmentsikud ja sibula koos pannile. Maitsestad pipra ja soolaga ning küpsetad keskmisel kuumusel seni, kuni sibul klaasjas ja pätsid pisut pruunistunud. Siis läigatad pitsikese vett pannile ning paned kaane peale. Selle vee tõmbavad pelmeenid kenasti endasse ning muutuvad mõnusalt pehmeks. Viimseks lihviks valage pelmeenidele paar supilusikat vahtrasiirupit ja laske pidevalt segades sellel karamelliseeruda. Pelmeenid saavad sedasi mõnusalt kleepuva ja läikiva kasuka. Natsa rohelist sibulat peale ja minek. Kui tahate, et roog eriti suure õllejanu tekitaks, lisage maitsestamisel ka näiteks tšillihebeid või jalopenot.
Võltshakklihaga wrapid
Siin pole kirjutada suurt midagi. Korjate külmikust välja kõikvõimalikud kastmed ja hakite ära meeldivad köögiviljad. NATURLI sojahakkliha tegin mina serveerimiskõlblikuks pannil. Ikka sibul, küsla ja maitsekraam, lõpuks tirts ketšupit veel sekka. Lahe on see, et kui kogu kama keset lauda sätid, saab iga mats endale täpselt sellise rulli voolida, nagu ise heaks arvab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar