Ma olen ühel taimetoidumessil varem käinud. Siis rohkem lootuses, et sarkasmipritsimiseks materjali kogun. See tähendab, et jõlkusin tülpinult perel sabas ning kui nälg tahtis silmanägemise ära võtta, lubasin endale lõpuks mingi vegeburksi sisse toppida. Ja ka siis oli vaja kobiseda: “No pärisasi see muidugi ei ole...”
Nüüd sattusin Tallinnas Kultuurikatlasse teist korda ja oma eksperimendi eelviimasel päeval. Olin tegelikult ise ka oma käitumise üle väga üllatunud: naine ja laps polnud veel käsigi ära desotada jõudnud, kui mina juba mingi leti ääres maitsenäidiseid sisse vohmisin ja esimesed viiekad müüjatädile dekoltee vahele surusin. Selline kergelt hüsteeriline minek oli sees. Olin nagu jahikoer, kes metsas värske jälje peale sattunud. Hmm, selline mõnusalt veganlik võrdlus. Igatahes laperdasin juhitamatult lettide vahel ning ahnitsesin veidraid ja veel veidramaid tooteid ostukotti. Kui muidu oli kõvasti katsetamist ja mekutamist, siis merevetika snäkke müüva kioski juures läksin peast täitsa pilvikuks. Kahmasin ühe suure kasti kaenlasse ning keeldusin seda müüjatele tagasi andmast. See oli lihtsalt üks mu lemmikampse juba siis, kui veel frikadellide ja viinerite kuningriigis elasin. Selline hell meenutus kaugetest aegadest tõi liigutuspisara silma ning andis jõudu uutes oludes edasi minna.
Aga mis ma siis lõpuks messilt koju vedasin? No eks vaadake pildilt. Kuna tegu on minu esimese postitusega, siis ei jaga teiega kriitikat vaid oma rõõmu. Tundub, et laias laastus ikka on võimalik kõige kiuste taimetoitlasena kõht täis saada. Loomulikult ei arva nii toidukohapidajad, kes lehtsalati õliga üle valavad ning leiavad, et on kohustusliku osa menüüs sellega täitnud. Kindlasti ei arva nii ka kaupmehed, kes saavad rahulduse sellest, et taimetoitlased kusagil poe kaugemas nurgas veidra häbikapi juures “nende imelike asjade” juures küürutamas sunnivad. Aga pole hullu! Tasapisi õpetame, mis muud.
Paar toodet võiks muidugi välja tuua. Happy V kanaampsud viisid keele nii sügavale ühte kohta, et tuleb tunda rõõmu trükkimist soodustavatest sõrmedest, verbaalselt polekski end praegu väljendada saanud. Ja nende suitsuvorst oli parem, kui see, mille nimel lehmad, sead ja veised läbi torgatakse. Natty tehtud Onu Jaani Kimchi lõi seedimise nii kenasti käima, et isegi mu arulage buldog üllatunult kõrvu kikitas. Ja No Milk Today baristapiim tegi kohvi nii heaks, et ma peaaegu oleks oma hommikuse õlle joomata jätnud.
No nali naljaks. Toidukuhjast läbi puurimisega läheb nüüd õige mitu päeva aega. Katsun teid greenhornist heinanärija seiklustega jõudumööda kursis hoida. Musid püksi ja suhtlemiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar