Pasta, mis suus plahvatab

Tähendab, vaikselt hakkab asi sinnamaale saama, et toidumessilt sebitud toidukraam saab konsümeeritud. Kallis kaasa (edaspidi siin blogis Muti, sest nii ma teda kutsun) väntas veel täna valmis ühe mittekanapasta, mis oli nii kuramuse maitsev, et ma unustasin vahepeal mäluda ja pidin pikki nuudleid makku luristades peaaegu ära lämbuma.

Aga nüüd kõige olulisema juurde. Ma võtsin kätte ja tegin ise ka veganköögis käe valgeks. Olen kuskilt lugenud, et sa pole õige vegan, kui ise hummust ei tee. Natuke enne seda, vanadel headel kaelakarbonaadi ja süldi aegadel oli sõna "hummus" minu jaoks sõimusõna. Sellest hullem oli ainult "karulaugupesto". Aga no selle kasutamiseks pidi keegi juba väga isiklike solvangutega lagedale tulnud olema. 

Loomulikult ei teadnud ma pikka aega kummagi sõna täpset tähendust. Okei, pesto sattus ühel hetkel kuidagi kogemata suhu ja sai ainult kinnitust vägisõnana kasutamiseks. Üldiselt on aga elu näidanud, et ei tasu ühegi teema koha pealt suud väga bravuurikalt täis võtta. Olen viimase paari aasta jooksul toidust palju rohkem pidanud hoopis sõnu sööma. Viimane laiamine sai vaimses mõttes lumelabidaga piki piilumist siis, kui veganluse teemalauale tõstsin. Jala ei käi, vett ei joo ja heina ei söö. Teate ju küll. Aga mees annab sõna ning mees võtab sõna. Tähtis on selg sirgu lüüa ja peavangutajate kiuste edasi astuda.

Ühesõnaga juhtus see, mida saslikurahvas vaid oma kõige õudsamates hirmuunenägudes näeb: mulle torgati kätte purk kikerhernestega ja tutvustati surmamasinat nimega blender. Väristasin salaja natuke mokka, aga vedelaks ka ei löönud. Ega ma päris täpselt teadnud, mida teha, kuid Muti hoidis vaikselt kätt, nagu lapsevanem, kes tagajärglase jalgrattal abikad alt on võtnud ning esimest korda põnni omapäi laperdama laskma valmistub.

Põhja põristamine käis kindlate reeglite järgi. Kikerherned tuli kurnata ja loputada ning saata blenderisse. Kolm supilusikat oliiviõli ja kaks supilusikat sidrunimahla läks manu. Ahjaa, üks supilusikas vett läks ka, et õige konstistents saada. Eks seda hašš-kaks-oo asja peab igaüks ise timmima, et kui paks plöga kellelegi täpselt istub. No igatahes seda kama jõristasin niikaua, kuni lärmi pärast kõrvast natuke verd tuli ja siis järgnes juba mõnusam osa. Maitsestamine mulle meeldib ja seda peent kunsti ma natsa ikka oskan. Lisasin esialgu üsna ilmetule pastale kolm küslaküünt, tubli supilusikatäie omavalmistatud srirachat (see on megamõnus terav kaste, mida kõlbas valmistada ka lihafännil) ja näpuotsaga soola. Lasin blenderil jälle ühe surmametali soolo esitada ja valmis ta oligi. Häbi öelda, aga umbehää sai.

Praegu on siuke mahe küslapauk suus, nii et romantikat täna õdagu tegema ei kipu. Aga tühja kah. Nagu ütles legendaarne Vanamees: "Šee oli šeda väärt!"