Minu igapäevast kartulit anna mulle tänapäev

No mis seal salata, mõnikord on minu kalendrikuude teised pooled sama õudsad, kui Eesti mängufilm. Selline väga kehva soundtrackiga lõputu õudus. Rahanatuke on pankadele antud ja kõht koriseb nii, et iseenda mõtteid ka ei kuule. Muidugi, ega kui seis on sedavõrd sant, ei tahagi oma mõtteid väga kuulda. Sesmõttes parlanksis värk.

Köögivilju on õnneks meie elamises alati, nagu ka tühja taarat, mille äraviimise järel leiab põhjuse arglikult poelettide vahel ringi piiluda. Ühesõnaga – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii ütles juba mu vanaema. Ma ei tea, mis asja tema vanakuradile kinkinud oli, aga maailma parimate kotlettide tegemise oskuse oli ta selle eest vastu saanud. Kui mõni memmele küpsetamise ajal peale sattus, rändasid hõrgutised otse pannilt suhu ja õhtusöögiks tuli lauale lisalaar vaaritada.

Ma saan aru, et need õndsad ajad ei tule enam iial tagasi. Liha on nüüd ju nõu-nõu ja ma arvan, et kui vanaema minu järgnevat katsetust vaadates pilvepiiril jalgu kõlgutades pealt vaatab, naerab ta endale proteesid kurku.

Tähendab, kotlette pean mina saama, nui neljaks. Ja kartuliusku tõsise Eesti mehena on enam-vähem teada ka see, millest nad sündima peavad. Eesti mehel on üks äge kiiks ka. Retseptid on nõrkadele ja kõik peab sündima iseenese tarkusest. Kui Muti mind köögis laamendamas nägi, siis ta isegi üritas nõu anda, kuidas toimida ilma, et kokkamise järel kodus maailmalõpu meeleolud ei valitseks. Mina mõistagi keeldusin resoluutselt. Seepärast pean teiega nüüd jagama retsepti, mida jonnipunnidel järele teha ei soovita. Ärge saage valesti aru. Maitsevad need kartulikotletid nagu killuke suvetaevast juulikuu varahommikuses vines, aga vaat koos ei taha kuidagi püsida. Niisiis on kaks varianti, kas käituda küpsetamiel nagu operatsiooni tegev ajukirurg või tuua mängu jahu ja siis see teine asi, mis muna moodi käitub ja mille tegemise õpetus mul ilma jalga gaasilt tõstmata ühest kõrvast sisse ja teisest välja vuhises. Sorri, Muti!

Kartulikotletid

6 kartulit

1/2 kaalikat

2 porgandit

2 sibulat

1 tl küslapulbrit

2 sl ketšupit

soola

pipart

1/2 tl tšillihelbeid

õli

riivsaia

sojapiima

3 saiaviilu

mõned päikesekuivatatud tomatid

3 sl maitsepärmi

1 sl vahtrasiirupit

Kartulid, kaalikas ja porgandid koorida, tükeldada ja siis soolaga maitsestatud vette keema. Ise hekseldad kiirelt sibulad ja küslad ära, rabad panni ning saadad nood sinna pruunistuma. Pipar, sool ja tšillihelbed lähevad seltsi. Kui juba nagu ongi peaaegu valmis, tõmbate sörtsu vahtrasiirupit peale. Nii, las jäävad nüüd oma etteastet ootama. Sina kurna köögiviljad ning tambi need pudruks. Las see mass juhtub leigeks. Vahepeal saad ilma koorikuta saiaviile sojapiimas leotada ja päiksekuivatatud tomateid hakkida.

Kui puder on jahtunud, siis loobi juurde ligunenud saiaviilud, hakitud päiksekuivad tomatid, panni sisu, ketšup ja maitsepärm. Ja siis mätsi nagu homset ei tuleks. Lõpuks pole muud, kui teed parajad pätsid, kastad riivsaia sisse ja praed ära. Kõige peenem kunst on need kotletid pannilt kätte saada. Aga ärge muretsege. Kui hakkama ei saa, menetlega kraami kui putru, aga kui saate, laske kotlettidel taas maha jahtuda ja kärutage neist mingi mõnusa kastme ja sibularatastega võikusid teha. Niisiis – iga konn ei köhi. Kartulikotletid – check!

***

Aga mul ikka oli seda va kartulit kodus. Saan teile sama soojaga veel ühe retsepti rebida. See on nii maitsev, et tasub tegemist isegi siis, kui pangakontol tuul ei lõõtsu.

Kartulivorm kapsasalatiga

Vormile:

2 kg kartuleid

2 sibulat

4 küslaküünt

pakk sojahakkliha (Naturli)

2 pakki soja toidukoort (Alpro)

sool

pipar

tšillihellbed

BBQ kaste

õli

margariin

Salatile:

1/2 punast kapsast

1 punane sibul

2 porgandit

2 dl vegemajoneesi

1 dl sweet chilli kastet

2 spl valge veini äädikat

1 tl soola

1 tl suhkrut

Kartul viiludeks, sibul ja küsla hakkida ning pannil õliga pehmeks. Panni tahab saada ka hakkliha koos pipra, soola ja tšilliga, BBQ kastme panete lõpufaasis juurde. Ja siis uhkelt kihte klaasvormi laduma. Kartul soola ja pipraga, sibul ja küsla, kartulid soola ja pipraga, hakkliha... Niimoodi kohe mitu raksu. Kõige peale jälle kartul soola ja pipraga ning siis lajatad uljalt koorepakid otsa. Noaotsaga margariinitükke peale, fooliumiga katta ja 40 – 50 minutiks ahju. Viimaseks lihviks lase ilma fooliumia 15 mintsa pealt pruuniks ka.

Salatit saad ehitada vormi küpsemise ajal. Aga üldiselt on see sama lihtne, kui “Maskis laulja” ajaks teleka välja lülitamine. Klõps ja valmis! Kõik köögiviljad riivid peeneks, kastmematerjal möllid kokku, valad salatile peale ja segad läbi. Las ta mõtleb külmikus seni elu üle järele, kui ahjuroog valmis. Palun lauda!