Viinast, viineritest ja kiirnuudlitest

Kallitel lugejatel on õigustatud küsimus, et kuhu ma kadunud olin. Mis ma oskan kosta? Mul on üks tuttav automehhaanik, kes satub paar korda aastas tsüklisse. Kui ta siis lõpuks jälle rõõmsa ning rõõsana välja ilmub, ütleb ta vaid: “Kuule, anna andeks, humanoidid viisid mu vahepeal ära. Aga näe, õnneks tõid tagasi!”

Mina kosmosesse pole vahepeal pääsenud. Pigem vastupidi, põrutasin otsapidi maasse. Sellega on omamoodi huvitav lugu. Vaadake, me ajame naabrimehega väikestviisi ühist äri. See käib nii, et tuleb aasta otsa tubisti õlut juua ning taara kenasti kõrvale panna. Kui kevadel purgikoormad lume alt välja sulavad, on aeg dividendid välja võtta. Nagu meie tõeliste suurinvestoritena teame, on see ju kõik puhastulu!

Vaat, ja hiljuti oligi meil suur ülekandepäev kavandatud. Haagist kahjuks laenutada ei õnnestunud, aga naabrimehe terav silm märkas kohe aianurgas putitamist ootavat vana Ford Transitit, millega kavatsen koroona kiuste kogu suve mööda paradiislikult kaunist Maarjamaad ringi vurada. Uued rehvid olid tal all, kindlustus tehtud, tilk kütustki paagis. Tegelikult olin juba jõudnud ka pisut sisustusega tegeleda ning lisaks mööbli tarvis kopsitud puitkarkassile oli ka bussilagi miskise veekindla dekoorplaadiga üle löödud.

Natuke kahju oli oma tulevast armupesa eos liisunud õlle odööriga rikastada, aga äriõnne nimel – olgu pealegi! Ladusime masina servast servani plekiselt kolisevaid prügikotte täis ja kui sõiduks pidi minema, tõstis naabrimees demonstratiivselt telefonitoru kõrva äärde, kisendas sinna midagi klingoni keeles ja väitis, et midagi väga tähtsat tuli ette ja mina pean üksinda sõjaretkele suunduma. “Jätan meelde,” mõtlesin hambaid krigistades ning lükkasin käigu sisse. Kui selle kuramuse killavooriga lõpuks taarapunkti ukse juurde jõudsin ja bussiukse lahti lükkasin, lõi siukse vonni näkku, et pidin põlvili prantsatama. Terve põrand ujus haisvas lägas ja kaubiku sisemus nägi välja nagu sõidaksin paadialuste suvepäevadele.

Viskasin esimesed kotid juba välja ja siis märkasin taarapunkti uksel silti “SULETUD”. Tähendab, mis mõttes suletud? Kas ma olen “Varjatud kaameras” või? Rammisin raevunult bussiukse kinni ja tulistasin põhjagaasiga kodu suunas. Sa vana raisk, kui kehvad meie teed ikka on! Jõudsin veel mõelda, et koju jõudes teen esimese asjana katusesse augu ja orgunnin turvavarustusse katapuldi. Samal ajal käis jõhker litakas. Hüppasin kõigi nelja jalaga pidurile, pigistasin silmad kinni ja hakkasin surma ootama. Ei tulnud. Aga mu udupeen veekindlate plaatidega lagi oli küll alla kukkunud. Kui see oleks juhtunud kusagil suvises Kabli rannas, kui ma bussi tagaruumis parajasti muretult kiirnuudleid helbin, oleks see pauk mu tõenäoliselt läbi bussipõhja poolest kerest männijuurikate vahele virutanud. Nii et õnnelik õnnetus.

---

Ühesõnaga pika möla kokkuvõtteks: kiirnuudlite retsepti ma teile jagama ei hakka. Nende valmistamine nõuab kannatlikkust, vilumust ja raudset närvi. Ma ei anna teile üldse mingit retsepti, aga annan hoopis ühe isutekitaja. Sest tegelikult on lugu hoopis selline, et vahepeal sai valmis mu raamat “Viina ja viineri vahel ehk Ühe paadunud elunautija trennipäevik”. Sealt saate muuhulgas teada, kuidas möödunud aasta oma sündmustega mu lõpuks veganluseni välja vedas. Et see postitus aga lihtsalt üks tühi jahvatamine ei oleks, luban õige pea üles riputada videoloo sellest, kuidas Ringvaade eesotsas Hannes Hermakülaga mul külas käis ning kuidas ma neile ilma igasuguse loomse ohvrita ühepajatoitu, kiluvõikusid ja burkse tegin. Vanad ERR-i omnivoorid mõmisesid mõnust!

Vaat nii. Olge siis musid ja võtke vahepeal lugemist ligi! Kui tahate autogrammiga kirjatükki, siis kirjutage julgelt. Aga muidu on kuulda, et kõiksugu raamatupoed tehti ka vahepeal lahti.

Jah, ilma naisteta on... ainult lihtsad lahendused

Kõigepealt hilinenud õnnesoovid kõigile daamidele rahvusvahelise naistepäeva puhul! Vaadake, mina olen abielu tormisel merel seilanud juba pea kakskümmend aastat. Või no mis tormisel! Kui nüüd päris aus olla, siis on ikka suurema osa ajast päike säranud ning kui paaril korral tiba loksutanud ongi, siis ikka seepärast, et madrus-poiss ise on ludri ja peast soe nagu värskelt ahjust vopsanud kaneelirullike.

Kahe inimese kooselu juures ongi väga oluline see, et pooled teineteist täiendaksid. Näiteks minu Muti oskab kõike seda, mida mina ei oska. Ja kuna mina oskan õige vähe, võiks ju arvata, et tema teeb majapidamises kõik olulised asjatoimetused ise ära. Päris nii see siiski pole. Kuigi, tõsi, kõiksugu nuppudega kodumasinatega, mis erinevaid asju pesevad ja kuivatavad, olen suutnud nii palju käkke kokku keerata, et minu kujuteldavas klassipäevikus on elu lõpuni kehtiv vabastustõend nende osas sees. Aga lisaks kodumasinate hingeelu mõistmisele ning hämmastavale võimele hallata kõikvõimalike kommunaalkulude, lastevanemate koosolekute ja ühte paari kuuluvate sokkide apokalüptilist anarhiat teab Muti, kuidas ülesandeid delegeerida. Sestap olen leidnud end kasvuhoones tomateid sidumas, poest tampoone ostmas ning isegi pere jõulukaardile luuletust kirjutamas. Täiesti hämmastav! Nagu üle käte läinud Briti poissmeestepeol – lased alustuseks kusagil klubis lõbusalt Ee De Emmi järgi puusasid lahti ja järgmisel hetkel oled juba hämaras ühikatoas trussasid lambikupli otsa loopimas. A kuidas? Keegi ei tea. Müstika!

Mis puutub toidutegemisse, siis vaat köögis oleme me mõlemad ühtviisi tublid. Selle väikese klausliga, et kui Muti ostab kogu vaba raha eest erinevaid kokaraamatuid ja võimleb nagu palderjani üledoosi saanud kass, et kogu aeg maitsetes vaheldust pakkuda, siis mina lasen suuresti liugu juhuslikel õnnestumistel ning vanal klassikal. Seda just siis, kui kaval manipulaator Von Muti mind oma kavalate võtetega tagant surkimas pole. Vaat jah, sesmõttes on ta nagu ideaalne pedagoog. Sa võid tema antavat õppeainet vihata ja jalgu trampides vanduda, et ei kavatse ühtki rehkendust teha, aga järgmisel päeval vehid kätega nagu lastebasseini tõugatud akvafoob (täitsa ise mõtlesin praegu välja), ning nuiad tahvli ette oma lahenduskäiku seletama.

Tegelikult on minu seekordsed retseptid (mis polegi tegelikult niiväga retseptid) sündinud sellest, et Muti rihma liiga lõdvaks lasi. Temal tahtis päevatöö tegemist ja mul olid siin sõbrad ja Eesti Laul ja järelpidustused ja järelpidustuste järelpidustused ja mis kõik veel. Ühesõnaga toidu osas tulid ainult lihtsad ja väga lihtsad lahendused. Olgu tänatud Altme Grupp OÜ, kes hollandlaste vegan peekonit maale toob. Nii ei jää ka omapäi jäetud algaja heinahunt nälga.

Kartulivorm (vasakul)

1 kg kartuleid

2 sibulat

4 küslaküünt

2 pakki Tere kaera köögikreemi

1 pakk Vivera vegan peekonit

õli

pipart ja soola

No tõesti lapsemäng. Koorid kartulid ja hakid kuubikuteks. Sibula lased ribadeks ja küsla peeneks ning pruunistad pannil õlis kergelt ära. Sama pull on peekoniga. Siis pole muud kui ahjuvorm ette ja kihtidena kõik see ilu sinna kantida. Lõpetuseks valad elegantselt koorega üle ja viskad tunniks-pooleteiseks 200-kraadisesse ahju. Roog sobib kõikide maailmas teadaolevate alkohoolsete jookidega. Järele proovitud.

Küslaleivad (paremal)

No siin pole üldse midagi öelda. Leiba praadida ju oskab normaalne mees ka siis, kui tal käed püksitaskust välja ei käi. Vegan peekonile näitad kah kuuma ja siis kummutad kaks head sõpra vaagnale. Puistad koorma hakitud peperonikaunadega ja punase sibulaga üle ning võtad mõned küslaküüned leibade masseerimiseks mesti. Terve pika sauna saab sellise portsjoniga hakkama. Vaata ainult, et õlut piisavalt varud!

Ahjaa, see pilt minust seal keskel... No ma räägin, et ilma naisteta ei saa kuidagi. Muti laenas kiilakale kaasale oma juukseid, et eputada saaksin. Nummi, onju!

Vana kool, soust ja trussikud ehk Elu oma kadestamisväärses voogavuses

Täna olen ma jälle õige nostalgilises meeleolus. Tavaliselt juhtub see siis, kui vinüülidelt noorusaegseid lemmikartiste või sauna eesruumis naabrimeest praalimas kuulan. Et siis vana hea Karavan või lugu sellest, kuidas kinnistukamraad omal ajal sõjaväes mingit kuramuse jälki liimi pakasega vaikselt mööda vinkelrauda valades sellest alkoholi välja meelitas. Mitte et siukest solki proovida tahaks, aga mingi ebareaalse vaibi tekitavad aastakümnete taha jääva aja lood küll. Mis sest, et mul endal on naabrimehele vastu panna vaid tants ümber kuldkollase kaljavaadi ning seiklus, mille raames laada saslikuküpsetusalal ühel elukunstnikul anatoomilises mõttes vägagi isiklikud kotid tüli käigus varda otsa torgati. Mis toob mind omakorda mõttele, et huvitav harjumus on meestel kenal reedeõhtul mingi ruum kuumaks kütta, siis püksid jalast kakkuda ja tundide viisti sedasi ihualasti juttu ajada.

Ühesõnaga on minu desoksüribonukleiinhappe koodis paras annus vana kooli. Ma ei ülista nõukaaega, aga ei saa ka alahinnata selle rolli minu inimeseks kasvamisel. Me oleme ju lõppeks kõik oma aja lapsed. Olgu põrgu või paradiis, sõja- või rahuaeg – iga inimhinge jaoks on tema lapsepõlvemuinasjutus rohi alati roheline.

Jeebus, millise pläusti ma tuumani jõudmiseks kokku olen keeranud! Peaaegu sama ägeda, kui oli nõukaaja sööklates keeduvorstiga jahukaste, mida pakuti siniseks tõmbunud kartulitega. No kui teaksid, et su lõpp nii kole on, tõmbuksid ise kah vabatahtlikult siniseks.

Aga imelikul kombel ei teinud taoline toitlustuskatastroof mulle kartuli-kastme duetti vastumeelseks. Vastupidi, kõik sarnased kooslused on siiani armsad. Umbes nagu mu naabrimeeski. Mis sest, et ta kuuepromillises joobes palja tilli väel liimiviinast räägib. Aga midagi pole teha, vana head sealihaguljašši ei ole ma viimastel kuudel isegi unes näinud. Seepärast võtsin seened ja omaenda piiritu fantaasia appi ning tegin, mis teha andis. Teie asi on otsustada, kas julgete järele proovida. Minu meelest sai küll ilus kui suvine Sigulda inimesele, kes pole Põhja-Itaaliast kuulnud. No proovige, proovige, annan siis Myraka topeltgarantii.

Uue kooli seeneguljašš, mis kõlbab ka vana kooli kaadrile

Pudrule:

6-8 kartulit

2 porgandit

törts sojapiima (sedapuhku Joya, töötas küll)

1 spl Keiju tumesinist margariini

musta pipart

meresoola

Kastmele:

6 prisket šampinjoni

2 sibulat

4 küslaküünt

õli

1 röstitud ja marineeritud paprika (neid kulub veganil igast asendist)

2 marineeritud kurki

1 tl teravat sinepit

1 pakk Alpro köögikoort

2 spl sojakastet

1 tl tšillihelbeid

purustatud musta pipart

natuke paprikate marinaadivedelikku

tunde järgi todasama Joya sojapiima, et konsistents paras jääks

No mis ma oskan öelda. Kartuliputru on oma elus teinud neitsid kui gigolod, võetud kui vallatud, ilusad kui huvitavad, leitud kui kaotatud, õiged kui valed... no saate aru küll. Mina panin porgandi pudru sisse lihtsalt sellepärast, et ühtegi teist moodust seda kasulikku köögivillja pere tagajärglasele sisse sööta ma parasjagu välja mõelda ei suutnud. Too paneb vähegi sooja saanud beetakarotiinlast nähes võpsikusse nagu hõbekuuli lõhna tundev libahunt.

Üldiselt on kartulipuder elementaarne kui elu mõte – armastusega tuleb lihtsalt läheneda. Kui ikka hellalt hakid, kaunite sõnade saatel vee peale valad ning meresoolaga köögivilju kostitad, küll nad siis ka pehmeks keevad. Pärast pole muud kui peale kurnamist nuiaga sõbralikult patsutada ning margariini ja piimatörtsu abil pudrule meeldiv konsistents kinkida. Kes on hingelt rustikaal ning hindab peeruvalgust ja raseerimata keha ilu, see asja nii jätabki. Kes tunneb endas aga tilgakest aadliverd seiklemas või tahab lihtsalt esmakohtingul partnerile muljet avaldada, võib kapipõhjast vanaemalt päranduseks saandud Ida-Saksa mikseri välja koukida ja pudru kreemjaks vuristada. Taoline lähenemine teeb rõõmu ka neile, kes mälumist sunnitööga võrdlevad või lihtsalt proteesid koju öökapi peale unustanud on.

Oeh, aga nüüd siis kaste ka. Mina armastan, tõsi, kastet ka soustiks kutsuda. See juhtus siis, kui sain teada, et üks mu hea semu seda sõna kogu hingest vihkab. Teiseks sõnaks, mille kasutamine teda koos aknaraamidega põgenema võib sundida, oli “trussikud”. Ühesõnaga soustiga on tegelikult ju ka lihtne, mis sest, et vee ja jahu tiba uhkemate toiduainete vastu vahetasin ning vana kool selle retsepti koostisosi lugedes nagunii ammu köögist ahjuroobi tõi ja oma rüperaali algosadeks tampis. Need, kes teavad, need ju teavad. Ja eriti head meelt teeks mulle see, kui sa ka prooviks ja midagi asjast arvaks.

Hakitud sibul lase pannil kuldseks, siis lisa tükeldatud seened ning natukese aja pärast küsla. Kui seened on pannile andudes endast vee välja lasknud ning ülejäänud massiga üheks saanud, võid soja ära soristada. Lase sellel sisse tõmmata ning saada pannile kogu muu kraam peale koore ja piima. Ehk siis hakitud kurk ja parika, sinepitörts ning tšillihelbed. Natuke musta pipart teeb ka ainult head.

Sega paar minutit ning läigata pannile koor. Kui kõik on kokku keenud, saad otsustada, kas ja kui palju sojapiima juurde kulub.

Muna, nael ja kikerherned

Mul pole mõtet oma minevikku varjata. Olen üles kasvanud tüüpilises nõukaaegses perekonnas, kus söödi nädalavahetusel hommikuks praemune ja hallikasroosasid sardelle, millele maitseks pigistatud pool tuubi teravat sinepit iga ampsu juures paariks sekundiks aju täiesti ära halvas. Rüübati selle mõrvarliku komplekti kõrvale hapnenud muda maitsega viljakohvi ning katsuti samal ajal “Meelejahutajat” kuulates mitte seltskondlikult ära lämbuda. Tugevamad viskasid hiljem Suveniiri vinüüli peale ja lasid leti alt saadud Ida-Saksa päritolu mikseriga endale veel väikese kogel-mogeligi valmis.

Ei, mulle lapsena muna meeldis. Ta lihtsalt pidi meeldima, sest kuna meil olid maal kanad, siis hoidsid need õnnetud krohvitud rakud kogu perel igast asendist hinge sees. Keedumuna, praemuna, munapuder, munavorm, kartulid munaga, lumepallisupp, pubert... Te ainult nimetage mõni tolleaegne kõhutäide, mis muna sisaldas ja võite kindel olla, et olen seda söönud. Ja ikka sellistes kogustes, et praegu peaks mu keskmine nimi Kolesterool olema. Aga teile võina ma ka lihtsalt onu Muna või Muna-Onu olla.

Oot, oot, las ma heietan veel. Mul neid munalugusid ikka jagub. Vaadake, kodus hoolitses pere toitmese eest ikka armas ema. Ei teadnud mina täpselt, mis ta nende munadega enne taldrikule sättimist tegi. Kloppis, kergitas või rääkis lihtsalt pehmeks. Aga ühel päeval, kui isaga maakodu juurde nokitsema sõitsime, sain ma väga reljeefse empiirilise kogemuse. 

Isa oli meil selline tööloom, et vaevalt oli vana mosseloks paar senti enne aidaust pidama saadud, kui kuuri alt segumasin välja lendas ning paps juba esimese aluse jagu tuhaplokke seinaks oli vormistanud. Edasi kostus ainult saagimist, kopsimist, puurimist ja selliseid summutatud sajatusi, mis tänapäeva mõminaräpparidki punastama paneks. Ei olnud isal mahti söögi peale mõelda. Nii tuli mul õue pealt endale ise toidupoolist otsida, kui ei tahtnud, et kõhukorin nurjatuid mõtteid nõtkest naabritüdrukust peas ära ei summutaks. Eks ma esiti rebisin ikka kasvuhoonest mõne tomati või toppisin põõsastest erinevaid marju suhu, aga nood olid maru hapud ja tegid südame veel vesisemaks. Ühel hetkel võtsingi südame rindu ja hiilisin kanalasse. Seal oli pime kui põrgu eeskojas ja kui uks selja taga kinni kriuksatas, kiljatasin nagu vanatüdruk, kes võpsikus seeni korjates oksaga vastu tagumikku saab ja arvab, et Ali Baba koos oma neljakümne röövliga kollektiivselt teda vägistama on tulnud.

Tasakesi harjusid silmad muidugi pimedusega ära ja aimasin seina ääres õlgede sees kanade pesasid. Möödusin väikesest august, mille kaudu tiivulised õues siblimas käisid ning nägin, kuidas mõlemad aediku kuked jõuliselt kanu masseerisid. No vähemalt arvasin ma siis sedasi. See oli minu hetk! Tippisin kikivarvul pesade juurde ja sirutasin käe välja. Sain sealt terava nokaga sellise seeria, et mõistsin sekundiga, mida võib tunda Sangari õmbleja, kui ta peale liiga lõbusat nädalavahetust daatšas jogase peaga tööpostile saabudes hooletuks muutub. Aga ma olin kaval: teine käsi sobras juba samal ajal kõrvalpesas, mis oli õnnekombel tühi. Hetk hiljem seisin kahe pehmelt öeldes sitase munaga juba keset õue ja mõtlesin, mida ema teeks. Tükk aega mõtlesin, aga moblasid siis polnud, et sõbralt nõu küsida. Lõpuks läksin oletuste konarlikule rajale, otsisin kuuri tagant ühe roostes kõvera naela, lõin munasse augu ja imesin sisu makku. Teist muna ootas sama saatus.

Kui õhtul ema küsis, et mis me söögiks tahame, vastasin pikemalt mõtlemata: “Makarone!”

***

Oh neid vanainimese heietusi küll! Selline jutt tuli, et kutsu või endale ise vabatahtlikult paar tursket sanitari järele. Mitte ei mäleta, mis ma tegelikult öelda tahtsin.

No igatahes on sedasi, et oma viimase muna sõin ma millalgi sügisel, aga selliseid kollasetoonilisi pühapäevaampsusid ihkab hing ikka. Pannkookide vorpimise olen kallile naisukesele usaldanud ja õige kah. Las teeb see, kes oskab. Nüüd selgus, et ta oskab ka imehead frittatat teha. Mis on selle kõrval üks õnnetu munapuder! Aga seekord ma olin juba targem ja nõudsin talt retsepti ka välja. Noh, et ei peaks kikerhernepurkidele naelaga auke sisse taguma või miskit.

Itaalia uulitsa frittata

200 gr erinevaid köögivilju (mina panin brokkolit, seeni, paprikat ja suvikõrvitsat)

1/2 punast sibulat

suur peotäis spinatit

soola

Tainale:

135 gr kikerherne jahu

360 ml vett

60 gr Tere kaeravahukoort

1/2 tl soola

1/2 tl kurkumit

lusikaotsaga musta soola

lusikaotsaga cayenne'i pipart

lusikaotsaga purustatud musta pipart

lusikaotsaga kuivatatud tüümiani

1 sl õli

roa peale mõned tomativiilud

Ajage ahi 190 kraadi peale huugama ning pange valmis 25-senitmeetrise läbimõõduga koogivorm, mis tuleks vooderdada üle servade ulatuva küpsetuspaberiga, et mass kusagilt vahelt välja ei saaks valguda.

Hakkige köögiviljad ära ja laske panni peal mõne minuti jagu väikese soolaga maitsestatuna mõnusalt üle, et maitsed intensiivseks muutuksid. Spinat, mõistagi, tuleb lisada küpsetusprotsessi lõpus, eks ole.

Kogu tainakraam visake blenderisse ja laske rahus mäsaks ning valage siis koogivormi. Köögiviljad pannilt sinna otsa ja no siis võite õrnalt lusikaga segades neil omavahel sõbruneda aidata. Ilu ja headuse pärast veel mõned tomatirattad peale ja roog ahju. Tiba alla tunni läheb tõenäoliselt olenevalt ahjust aega, et hommikune maitsepomm valmis saaks. Loomulikult on seda väga kobe õkvalt kohe tassi kohviga telekast Prillitoosi vaadates mekutada, aga frittata ähvardab külmikust võttes ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval keele alla viia.

Ealised iseärasused

Sattusin siin ükspäev politseisse. Ei, sesmõttes on kõik hästi, et kinni ei pandud. Kohe räägin. Tähendab, sain karmi hoiatuse Telialt, et kui ma oma Mobiil-ID sertifikaate kohe ära ei uuenda, sulavad Maa poolused üles. Panin sääretõstjooksus kesklinna. Kutt esinduse leti taga oli kiire ja sorav. Käed klõbisesid arvutiklahvidel nagu soe suvevihm mu väliköögi plekk-katusel ning hetk hiljem oli ka SIM-kaart vahetatud ning miskisele paberile allkiri antud. Kogenud kavaler teab, et kui miski tundub liiga lihtne, siis tasub valmis olla täielikuks fopaaks.

Et uued sertifikaadid tööle hakkaks, oli vaja vanad lukku panna. Siin oligi saatuslik pöördepunkt, kus tulid mängu minu enda oskused ja otsustusvõime. Üksiti lisandus võrrandisse hulgaliselt uusi muutujaid nagu ID-kaart, ID-kaardi lugeja, arvuti, veebilehekülg politsei.ee ja nii edasi. Kui jada oli ühendatud ja leht leitud, pidin vahetama särgi ja jooma klaasi suhkruvett. Edasi läks juba kõik turboga allamäge. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga lõpuks oli kodune dokumendiriiul mööda magamistuba laiali loobitud ning mina jõllitasin infarktieelses seisundis kuvarit, millel seisev kiri andis teada, et see ID-kaart on nüüd küll lukus. Paari hüsteeriahoo järel olin siiski suutnud endale broneerida aja politsei teenindusse ning lõhestasin kokkulepitud kohas ja kokkulepitud kellaajal sinises vormis daamide lõbusa vestlusringi. Küsimusele, mis mureks, vastasin: “Ealised iseärasused,” ja seletasin oma seiklused lahti. Ei teinud see teispool pleksiklaasi asjatavale naisterahvale nalja ega pannud kaasa tundma. Järgnes vääääga põhjalik loeng, mille märksõnadeks olid “e-riik”, “turvalisus”, “PUK-midagi”, “digipõhine” ja “kohustatud”. Andsin jälle kuhugile allkirja ja jõudsin mõelda, et huvitav, mitmendat särki ma praegu juba vahetama peaks. Samal hetkel ulatati mulle ümbrik uute koodidega. Ütleme nii, et need sain tasuta, aga loeng maksis viieka.

Praegu olen ma tund aega küüntega lauast hoides arvuti peale karjunud. Tulemuslikult õnneks. Just said kõik sertifikaadid uuendatud ja paroolid muudetud. Et edaspidi enam mingit jama poleks, on minu isikutuvastusvahendite PIN1 0000, PIN2 11111 ning PUK 12345678. Ärge palun kellelegi öelge.

Ealiste iseärasuste nahka läks ka minu osalemine FB-lehe "Jah, see on vegan!" pastavõistlusel. Lihtsalt see juhtmepundar, mille otsas istusin, oli nii pikk, et signaal ei jõudnud õigeks ajaks õigesse kohta. Aga kuna mulle võistlemine nagunii ei meeldi (okei, meeldib küll, aga kaotamine ei sobi), siis panen selle eriti lihtsa kuid üksiti maitsva likviidsest õõnesolekust sündinud retsepti mälu järgi siia üles.

Krõbe pannipasta

Pool pakki suvalisi makarone

1 suur sibul

3 - 4 küslaküünt

1 spl Keiju taimset (tumesinine) margariini

õli

1 marineeritud röstpaprika

tubli sorts magusat tšillikastet

mõnus kulin sojakastet

purustatud musta pipart

tšillihelbeid

Võibolla oli midagi veel, aga no tõesti ei meenu. Lihtsalt kõht oli maru tühi ja raha polnud. Sestap läks loosi kama, mida koduses majapidamises leida võis.

Selle roa konks on praadimine. Ehk siis esimese hooga ikka õlitilgaga rikastatud ja soolaga maitsestatud vees makaronid ära keeta ja nõrutada. Al dente on normull, sest pann annab viimase lihvi.

Vaat sinna pannile saadate tubli tüki margariini ja tirtsu õli. Hekseldate sibulad ribadeks ja panete koos makaronidega praadima. Kui juba hakkab looma, saadate seltsi ka peeneks hakitud küsla ja röstpaprikatükid. Lasete seni, kuni küsla nagu enam väga ei taha ja kostitate rooga pipra, tšillihelveste ja sojakastmega. Kui sojakaste on sisse tõmmanud, läigatate kõige otsa tšillikastet ja lasete pidevalt segades mõnusa karamellise läike peale. Silmailuks veel rohelist sibulat ning võib kõhutäite nahka pista. Klaasike külma õlut selle roa juurde on mõistagi elementaarne.

Mul on bemmil uued ... kartulikotletid

Praegu, kui ma seda postitust kriban, on ilmataat termostaadi õige õrnalt plussi keeranud ning kühveldab taevast pühendunult lund. Ausõna, kõik on nii valge, nagu oleks naabertänavas mingi räme kokaiiniladu õhku lennanud.

Kui normaalsed inimesed tõmbaksid sellise burgaaga kodus diivanil lösutades pleedi üle pea ja pilluks tasside viisi kuuma kakaod makku, siis on ka hulle, kelle jaoks tänavatel laiuvad lögaväljad pop up Disneylandi markeerivad. Kui ma poleks otsustanud oma pikaksveniva keskeakriisi lahkamiseks jalutama minna, ei teaks ma sellest midagi. Aga ma nägin oma silmaga. Saate aru, terve Viljandi on servast servani bemmimehi täis! Neid oleks nagu vähemalt kaks iga suvise märsilohistaja kohta. Tagasillaveoga rontide uduste akende tagant paistab naeratusi, mida nähes mu hambaarst endal vabatahtlikult hambapuuriga silmad välja sorkaks. Masinatest kloppiv tümm on esiklaasi ämblikuvõrguks raputanud ja pagassist kostub viimaste tervete säästupilsnerite dramaatilist surmasümfooniat.

Tavaliselt lõppeb nende vaese mehe Tänakute paraad rohkem või vähem efektse kräššiga, aga kui te arvate, et see peole joone peale tõmbab, siis eksite rängalt. Miilits võib tõsisele bemmimehele kumminuia kasvõi nii sügavale tagumikku lükata, et selle ots juba ninakarvu kõditama ulatub, aga bemmimees vaid aevastab ning leiab võimaluse, kuidas oma saan jälle sirgu tõmmata. Või siis eelneva kontsultatsioonita sõbra bemm piistu panna ja auringile minna. Kõige pullim on see, et klassikalise rullnoka jaoks pole raha kunagi probleem. Võtke tal töötukassa abiraha ära ja ta leiab vanaema riidekapist kapronsukkade vahelt tolle kirsturaha üles kiiremini kui Scherlock Holmes oma silmi pilgutada jõuaks.

Mina sain jalutamast kuidagi eluga koju. Bemmi mul õnneks või kahjuks pole, aga sama reha otsa kipun küll tihtilugu astuma. Näiteks tutvustan nüüd jonnakalt järjekordseid kartulikotlette. Enda vabanduseks võin öelda, et kindlasti mitte kehvemaid, kui minu eelmised.

Kartulikotletid vol 2

1 kg kartuleid

1 klaas nisujahu

2 sibulat

tubli lonks maitsestamata sojapiima

3 spl maisitärklist

1,5 tl küpsetuspulbrit

purustatud musta pipart

soola

õli

Kui vaatate seda retsepti, saate ilma magistriõppesse astumata aru, et erinevalt minu esimestest kartulikotlettidest püsivad need ka koos. Mulle esimese hooga tundus, et isegi liiga hästi, aga teisalt - küllap mõtlevad samuti ka praegu ringi lahmivad rullnokad, enne kui hämmeldunud nägudega, külg ees, vastu bussipaviljoni vihisevad.

Tähendab, kõigepealt koorige kartulid, riivige need ning pigistage siis vedelikust nii kuivaks, kui parasjagu jaksu on. Kui köögis toimetab õblukesem naine, võib ta mehe appi kutsuda. Juhtub aga kokkamishuviliseks olema mõni isehakanud Hulk Hogan, tasub teda toetava õlalepatsutusega pisut tagasi hoida.

Riivitud kartuliga segage kokku jahu, hääääästi peenikeseks hakitud sibulad, piim, maisitärklis, küpsetuspulber ning parajas koguses soola ja pipart. No küll te tajute, milline see paras kogus on. Nagu ütleks elukogenud pornostaar - esimese hooga tasub alati tirts vähem panna.

Ja ega muud kunsti polegi, kui tainast pigem õhemat sorti pätsid kuuma õliga pannile tupsutada. Ärge ehmatage, kui see tainas esialgu oma konsistentsilt loodusõnnetust meenutab. Kõik hakkab kokku, kõik pakib, kõik tahkub. Nõu vörri! Kui kotletid mõlemalt poolt kuldpruunid, lajatage rohelist salatit ja miskist plöru juurde ning menetlege mõnuga. Purustatud küsla, laimimahla ning soola-pipraga maitsestatud taimne hapukoor ning A1000 kauplusest leitud bruchettakate toimisid meie pere puhul täiustavalt nagu ootamatult firmapeole sisse sadanud Tätte.

Seened üle maksa

Üldiselt ma olen üsna rahumeelne tüüp. Seda juhul, kui mind miski närvi ei aja. Ja kui ajab, siis tasub läheduses viibijail teada, et süütenöör on mul umbes sama pikk kui sipelga suguelund. Ja ei hakka siin targutama! Ma olen ikkagi terve semestri jagu Tartu ülikoolis bioloogiat õppinud, arstiteadusest rääkimata.

Kõige rohkem ajab mind närvi just see mees, kes mu sees kükitab ja jõudeelu elab. Mina, vana taat, tassigu seda tolgust oma vanade kontidega mööda ilma ringi, tema muudkui mõnuleb ja mõtleb suuri mõtteid. Kuradi hudoožnik selline! Ja siis, kui olen sellele loodrile hõrgu õhtusöögi valmistanud, lükkab too mu hambad nii hooletult plaksuma, et ei jõuaks isegi siis keelt eest ära tõmmata, kui kaks talve sisalike erikoolis oleksin käinud. No vat, ja siis ongi – raks käib, silmad hüppavad pealuu seest poole toa peale välja ja valu on nii suur, et lihtsalt pean rusikaga vastu lauda põrutama ja raevunult: “Ah sa mait!” röögatama.

Õnneks on viha sama kiirelt läinud, kui ta tuli. Nagu süüta neitsi kambris patju kloppimas käinud Superman. Siuhvilksti ja olengi jälle validooli laksu all ükssarvik.

Peale sisemise Myraka (näedsa, ongi teine jälle Vilsandile puulusikaid voolima hiilinud) ajab mind närvi lihtlabane lollus. Kui ma praegu sae käima tõmbaks, võiksin terve ülejäänud postituse mõrapeadest kaabumehi kiruda, aga nii jääks teil saamata kõik see, mille pärast üldse kirjutama hakkasin.

Vaadake, minu eelmises elus, mis lõppes nüüd siis juba kolm kuud tagasi, jumaldasin ma täieliku andumusega maksapasteeti. Olgem täpsed – veisemaksapasteeti. Sellest hõrgum oli vaid värskelt sibulaga praetud põdramaks. Ei ole vaja silmi pööritada, keegi ei saa oma minevikku muuta ja tehtu pärast oma enda elupäevade arvel end sitasti tunda pole ka mõtet. Ikka areneme ja paraneme, teadagi. Et siis pasteet. Nii. Viimasel ajal on mu teele sattunud kõiksugu sojast määrdekreemid, peedihummused ja karulaugupestod. Ma saan nendega hakkama, aga sädet silma ei tule. Isegi sisemine Myrakas vaatab nende menetlemise ajal Maarjamaa raagus metsatriipe ja unustab mul suumulgu lahti tõsta. Kus viga näed laita, seal tule ja laida, eks ole. Mina võtsin kätte ja kui Muti oli esimese testi ära teinud ja perelt projektile heakskiidu saanud, tormasin ekstra teile mõeldes oma pisikeste näpukestega pasteeti meisterdama.

Enne, kui hõrgutis valmis sai, jõudsin ma muidugi ka paaril korral põgustalt närvi minna. Näiteks siis, kui poes kaitsemaski pähe venitades sellise laksaka vastu sihverplaati sain, nagu oleks möödaminnes tervet linnasaunatäit daame solvanud ja need siis omakorda ühise jõuna mulle lahtise labakäega piki piilumist virutanud. Köögis läks pasteeditalguteks. Et ikka jaguks, noh. Mis seal ikka, ühel kaunil hetkel oli määre valmis ja ma võin käsi südamel vanduda, et vana hea veisemaksakas ei saa sellele ligilähedalegi. Proovige järele ja andke tagasisidet. Muidugi sellist, mis mul kopsu üle maksa ei ajaks. Minu enda meelest on seekord aga hoopis seened maksast üle olnud.

Tõenäoliselt maailma parim pasteet

2 viilu saia

törts sojapiima

lonks õli

2 sibulat

4 küslaküünt

250 gr karp šampinjone

2 spl sojakastet

uhkelt purustatud musta pipart

suur peotäis India pähkleid

2 spl taimset margariini

1 tl kakaopulbrit

väike tilk vahtra- või agaavisiirupit

maitsestamiseks näpuotsaga rosmariini, tüümianit ja soola

3 pudelit heledat õlut kokale seespidiseks kasutamiseks

Kuna loo esimene ots läks lappama, katsun teha lühidalt. Ava esimene pudel õlut ja joo see koostisaineid lauale sättides ära. Rebi saiaviilud tükkideks ja vala tükkidele sojapiim peale, las ligunevad. Ise käsuta blender pähleid jahuks põristama ja haki samal ajal sibul ja küsla peeneks. Lajata õli pannile ja kuumuta hakitud kraami seni, kuni too pruunistuma hakkab. Paras aeg teine õlu ette võtta. Seejärel lisa pannile peenemaks tšopitud seened ja lase veel nii 6-7 mintsa. Lisa massile sojakaste ja vänta veskist mõnuga pipart peale. Veel minut-paar kannatust ja kui vedelik seentesse imendunud, tõsta pann tulelt ning kühvelda margariin pannile. Las see jääb sinna tasahilju sulama ja seenemassi jahutama.

Saada blenderisse pähklijahu juurde ligunenud sai, tilk siirupit, kakaopulber (see annab tumedamat värvi), rosmariin, tüümian ja näputäis soola. Kui pannil on kraam leigeks hingeldanud, viska seegi blenderisse muu kraami sekka ning jõrista, nagu homset poleks. Ise võid endale kolmanda õlle lubada. Ühel kenal hetke ongi pasteet valmis ning tahab lihtsalt peale parajasse kausikesse kühveldamist kusagil jahedas tunnikese õnnest õhata, enne kui ta pintslisse pistetakse. Teie võite sel ajal poodi lipata ja veel mõne õlle juurde tuua.

Jah, see on juust!

Sellest on nüüd päris mitu head päeva, kui päkapikk mulle juustulaadungi postiautomaati tõi. Eks ma tegelikult tegin esimese võiku ära kohe, kui kingi lahti olin rebinud. Alustasin Klassikalisest. Pean tunnistama, et paljalt haugates oli maitse esialgu pigem igav ja mittemidagiütlev, aga kui juustutüki alla viilu röstsaia ja margariinitriibu sättisin, lõi suutäis silmad särama. Kui nüüd mõelda, kuidas seda emotsiooni kirjeldada, siis pean veidral kombel appi kutsuma Ratase Jüri. Vaadake, kui teda kuulata-vaadata telekas jahumas asjadest, mida ta parasjagu laual olevat näeb, ajab see joru pigem haigutama. Aga keerake pildikastil heli maha ja vaataksite nagu Charlie Chaplini ja Teletupsude ühisprojekti. Selline ohmult nunnu ja kahjutu elamus.

Hoopis paremad olid lood Goudaga, mida järgmiseks proovisin. Sellel oli kohe tunda vana head varbavahe mekki, mida juba kolm kuud kui rikka sõbra tagastamatut laenu oodanud olen. Üks suutäis, ja olin – präuhti! - kohe üheksakümnendate keskpaiga Taaralinnas Rüütli keldris karget õlut kuukamas ja lonksude vahel pontsakaid juustukange sinepisse torkamas. Oi, see oli ilus aeg! Võtsid nullkolmese kannu ja sisemisest koerakutsikast sai paugust lõvi, kes oleks sirgel seljal klassi kõige ilusama tüdruku juurde kõndinud ja talle laksu vastu peput põrutanud. Õnneks plikad meiega koos nädala söögiraha ära kulutamas ei käinud.

Cheddarit testisin törts hiljem ja ettevalmistunumalt. Või mis minul seal valmistuda oli – kallis kaasa otsustas juustutestimisele õla alla panna ja sõtkus soojavooruks rekatäie pitsatainast valmis. Kui mina garaažist oma hobiprojekti juurest õliste näppude ja koriseva kõhuga tuppa vajusin, oli elamine hõrkude küpsetiste hõngu servast servani täis, nii et raiu või kirvega tee kraanikausi juurde lahti. Peab tunnistama, et sulanud olid kõik tainale laotatud vegejuustud üllatavalt hästi. Ja ega nad nüüd väljanägemisest kehvemini küll ei maitsenud. Aga Cheddar oli ikka nagu Koit Toome kulmuvonksatus – võttis maavillassel viikingilgi põlvest nõrgaks. Õhkasin nagu esimese armastusluuletusega ühele poole saanud teismeline ja viskasin pitsalõikusid üksteise järel hammastega ääristatud lõputusse sahtlisse. Nämma.

Chillijuust sai tuleristsed järgmisel päeval. Kõik sai alguse sellest, et nägin lauaserval tikutoosi. Sain kohe aru, et kõiksus üritab mulle teada anda: on aeg saunaahi kuumaks joosta. Ja seni, kuni seksikalt praksuvad halud leiliruumi ära rääkida üritasid, tippisin mina mõistagi kikivarvul üle tee kodupoodi vanahumala lemmikrüübet sebima. Kui ma siis seisin seal õuel ja vaatasin kastitäit purgikesi, kes kõik salamisi sosistasid: “Tule, joo mind, oo Mulgimaa vahvaim rüütel!”, oli selge, et lõõgastun kenasti lõpuni. Igatahes oli peale teist purki Chillijuust end seltskonda munsterdanud ning lükkas laulupeole kuuenda käigu sisse. Ampsud võtsid suu just parasjagu nii õhkama, et ei kuulnud enam purgikolina ja avamissutsatuste vahel omaneda mõtteidki. Või siis polnudki neid, oli vaid üle katlaveere keev hedonismipuder. Selleks ajaks, kui saun valmis sai, oli pool kasti õlut kehast läbi käinud ning juustukang näritud kustukummi meenutavaks plönniks kulunud. “Ei tea, kas sinna lavale viitsibki enam ronida,” jõudsin veel meeltesegadushoos mõelda. Igatahes lajatas juustuelamus nii võimsalt kuklasse, et andis veel järgmiselgi päeval tunda.

Praegu kõnningi närviliselt ümber külmkapi ja mõtlen, kas anda Emmentalile kena laupäeva puhul võimalus. Halb see kindlasti olla ei saa...

Mida kokkuvõtteks öelda? Kuradi hea meel on, et veganite peale ikka mõeldakse ja tulihingelised juustusõbrad võõrutuskrampides maas vähkrema ei pea. Jah, kogu see Vege Plus sari on mingis mõttes ühesuguse baasmaitsega. Samas on need esimesed juustud, mida ma ka häbitundeta juustuks nimetada julgen. Kui mõni testija on märkinud, et tunneb nende juures tugevat maitsepärmi mekki, siis mina vist tajun rohkem kookost, aga kindlasti mitte sellisel määral, et see nautimist segaks.

Sellest, et Eesti parimaid vegejuuste toodetakse tegelikult Soomes, pole midagi hullu. Seal on igati kivat kaverit. Meie pistame nende leivakatet, nemad kuukavad meie viint – igati aus tehing. Ja pealegi – Eesti parimad suitsuvorstid tulevad ju enivei kusagilt sealt Leningradi tagant. Nii et neile, kes mögisevad, et näe – panid oma sildi peale ja eputavad siin võõra loominguga, tahan ma öelda, et istuge endale pannivars sisse. Tähtis on ju, et suu matsuks, jalg tatsuks ja mingid tunkedes tolgused lehmadel kogu aeg nisa otsas ei ripuks. Paradise Foodsile tuleb igatahes Myraka topeltgarantii ja twelve points!

Lookas laud ja ei ühtegi laipa pluss üks hilinenud päkapikk

Oeh, aastavahetusest on küll mitu päeva möödas, aga mul on jätkuvalt selline tunne, nagu ulbiksin kokteilimeres ja otsiksin silmapiiri. Võiks ju olla natuke õudnegi, aga samas pistad nina korra pinna alla, neelad ahne lonksu ja naeratad totakalt. Argielu on mu muidugi tänaseks kätte saanud, aga mõnus vatine olemine on. Ei võta igapäevamurede teravad hambad sellest polstrist veel kuidagi läbi.

Aastavahetuse istumised on meie sõpruskonnal pikkade traditsioonidega. Üldiselt näeb asi sedasi välja, et meie Mutiga mitu päeva vaaritame ja siis tulevad termiidid ja laovad kogu selle ilu endale joonelt makku. Mulle selline asjade korraldus meeldib. Esiteks on kokkamine lahe, eriti kui pärast kõik silmi pööritades sulle kiidulaulu laulavad. Teisalt on aga teatud eas kuidagi mõnus ja turvaline koduseinte vahel traalivaalitada. Kui jõud raugeb, kergitad kübarat ja kukud näoli oma voodisse, et kõik majapidamise koerad ja kassid sinu peal hardcore massaaži harjutada saaksid. Kui nüüd päris aus olla, on reaalsus muidugi see, et kõik kangemad kavalerid on selleks ajaks ammu pimedusse pürstinud, kui meie Mutiga ETV kudumissaate taustal nõusid kolistades puhvetit uuesti tagalaks muuta üritame.

Ei olnud programm suurt teistsugune ka sel korral. Telekas üürgasid ikka Maarjamaa superstaarid häälepaelu ribadeks ning humoristid võimlesid insuldieelses seisundis uhkes üksinduses kildu rebida. Sesmõttes, et pilt oli ja mingit müra ka nagu natuke kostus, aga kallite kamraadide rõõmsameelne lõõpimine toidulaua ümber nõudis enamuse tähelepanust. Ja üks asi oli ikka täiesti teistmoodi. Kui me varem oleme lambakintsu ahju torganud ja süldivormid kui naabrinaise tissid lauale võdisema põrutanud, siis seekord oli kogu lauakate mõistagi puhas vegan. Meie kodu, meie reeglid. Olime küll lubanud külalistel endale midagi meelepärast lisaks haarata, aga no mitte keegi ei julgenud. Ja õige ka. Viimati, kui ma õe juures tund aega olin tema koera tuppa sittumises süüdistanud ja tulutult laua alt hunnikut otsinud, avastasin lõpuks, et minu jaoks tekitas segaseid tundeid hoopis lauanurgal aurav lihavaagen. Miks pidanuks ma siis aasta suurimal peol omaenda köögis nina näpitsatega kinni vajutama?

See, et liha, muna ja piimatooteid ei pakutud, ei tähendanud aga, et laud äke polnud. Meil oli vürtsikilu, suitsulõhet, kartulisalatit, verivorste, šnitsleid, erinevaid juuste, pasteeti ... No mida kõike! Mina ei jõudnud ära imestada, millese entusiasmiga lihasööjad taimset kraami vohmisid, ja sõbrad ei suutnud uskuda, et vegantoit koos keelega alla võib minna. Õnneks said nad keelel ikka otsast kinni, sest lobajuttu jagus meil vaat et viieni hommikul. Olgu minu raporti moraaliks tõdemus, et asjalike argumentidega kannatab igas seltskonnas seda väga vajalikku teavitustööd teha. Puhas töövõit!

Kui aastavahetusel olid mulle askeldamise eest preemiaks sõprade rõmmsad näod ja matsuvad suud, siis paistab, et üks päkapikk on ikka õige pikalt pidutsenud. Alles 5. jaanuaril poetas ta mulle kingikotti – no olgem ausad, tegelikult postiautomaati – sellise meeldiva üllatuse. Ma hakkan nüüd otsast menetlema ja annan kindlasti teilegi teada, kas meite rahvast ootavad ees ka uued juustuelamused.