Veganšokk ja porgandivõikud

Sain veel vahetult enne jõule oma esimese veganšoki kätte. Töö juures kaeti pidulaud ja kogu kollektiiv kogunes sundimatult lobisema ning hääd-paremat mekutama. Sellega, et taolises olukorras pole mul peale aroomide ninna vedamise ning suu vesistamise suurt midagi teha, olen juba harjunud. Harjusin siis, kui ühel lookas lauaga istumisel sain süüa ainult keedukartuleid. See oli nii absurdne ja samas homeeriliselt naljakas, et sain aru – siit on ainult tõusta.

Aga ma ei olnud arvestanud inimeste ja nende suhtumisega. Tol peol, kus härrased ja provvased ahjuparti mugisid ja mina kardulast lutsisin, oli suhteliselt empaatiline olemine ja keegi lõugu ei lõksutanud. Töö juures olin aga ühtäkki tähelepanu keskpunktis ja kõik üritasid üksteise võidu kas kildu rebida või mulle diagnoosi panna. “Aga sa söö tordi pealt füüsal ära!” - “Ma võin sulle sushi seest kurgiviilu anda!” - “Miks sa oma elu ise raskeks elad?” ja nii edasi. Seisin oma kohvitassiga nagu tuppa sittunud kass ja kuulasin kõrvad lidus, mida minust arvatakse. Lõpuks hakkas ühel neiul ikka punetava molliga paksust kahju ja kuulsin: “Tegelikult on Myrakas ju tubli!” Siis vaibus torm veeklaasis ja keskenduti rohkem söömisele. Ega ma poleks osanud ega tahtnudki sellise armaada ees kuidagi põhjendada, miks ma loomset kraami ei söö. Kui üldsus on endale pähe võtnud, et üks varem suht okei kolleeg on järsku kuku-uhhuuks keeranud, pole neid ümber veenda mõtet.

Kui hakkasin vaikselt taanduma, ütles üks töökaaslane poolsosinal: “Tead, ma olen ka vegan olnud, aga just selliste olukordade pärast andsin alla.” Mina eeskujuliku jonnipunnina sain muidugi vahejuhtumist hoopis jõudu juurde. Ei ole mulle vaja seda vaatust teist, kus lihasööjad õlale patsutavad ja teatavad: “No mis ma ütlesin! Varem või hiljem pidid sa ise aru pähe võtma ja mõistlike inimeste sekka tagasi tulema.”

Jõululaupäeval läksin vanemate juurde esimest korda juba korraliku ettevalmistusega. Termokohver oli täis vaaritatud veganverivorste, kartulisalatit ja küpsiseid. Kui ema nende lauale ladumise ajal suureks küsimärgiks muutus, tegin, et ei pannud seda tähele ja ega ta õiendama ka hakanud.

Mida kokkuvõtteks öelda? No seda, et tiba raske on, aga harjub ära. Pole hullu. Ma nüüd kuni vana-aastapeoni võtan vähe vagamalt ja söön porgandit. Aga mitte lihtsalt niisama, vaid teen sellest hõrgu võileivakatte. Mõned enesekindlamad nimetavad seda valelõheks, ma nii lai leht pole. Lihtsalt üks maitsev ja parasjagu lahja amps.

Soola sees küpsetatud suitsune porgand

4 – 5 suurt porgandit (no mitte päris hevosen kulli, aga ikka pirakat)

1 kilo jämedat meresoola

2 tl vedelat suitsu

2 spl oliiviõli

1 tl õunaäädikat

Selle retsepti pätsasin ma Loomuse kalateemaliselt lehelt. Aja ahi 200 kraadini kuumaks, pese porgandid, aga ära koori neid. Pane porgandid paraja suurusega ahjuvormi ja kata need meresoolaga. Umbes pooleteise tunniga peaks olema asi sealmaal, et sool on pealt tumedaks tõmbunud ja porgandid valmis. Lase neil jahtuda ja eemalda siis soolakoorik. Lõika porganditel otsad maha ja koori nad ettevaatlikult ära. Juustu- või koorimisnoaga saad nüüd nämmast kraamist õhukesed viilud hekseldada. Säti viilud karpi. Sega suitsuessents, äädikas ja õli marinaadiks ning vala porgandilaastudele. Juba paari tunni pärast on maitsed nii head, et võid saiaviilud rösterisse visata ja siis margariini (tumesinine Keiju on igati legaalne) ja punase sibula abil meeldivad võikud vormistada. Minule meeldib ampsu peale ka veskist vähe piprat vändata. Nämm-nämm!

Eestist läbi Hiina Itaaliasse

Teate, kui ma väike päga olin, võisin hullumiseni kriminulle lugeda. Jahvatasin Mirabilia sarja nagu närvivapustuse saanud kohviveski. Kui oled ise selline väärkoheldud põrsakest meenutav ja seinaääri mööda lohisev trussik, siis on ju maru hea fantaasiamaailmadesse sukeldudes end šarmantseks ja kartmatuks detektiiviks mõelda. Mõnikord tuli muidugi temaatikat vähe teise nurga alt vaadata, sest nii hull veidrik pole ma kunagi olnud, et end miss Marple'iks kujutada oleksin suutnud.

Ma olin juba õige mitu meetrit krimiriiuleid kohalikust raamatukogust koju ja tagasi tassinud, kui sattusin ühe idamaise puutega õõvastoori peale. Tegelt oli ühtede kaante vahel vist suisa kaks lugu - “Kummitused kloostris” ja “Lakksirm” või midagi sellist. No vahet pole. Hoopis pullim oli tõsiasi, et raamat haaras mu nii endasse, et vaaritasin endale lugemise ajaks jõletuma laari mingitest rõvedatest keemiagraanulitest segatud teed, et seda siis autentselt alustassilt lürpides paremini sulanduda. Kui mu toona majapidamistarvete poes töötanud ema koju lõunapausile tuli, arvas ta, et poeg on peast vabsee bataadiks muutunud. Okei, bataadiks vast mitte – toda köögivilja 80-ndatel õndsa NSVL-i läänetiival ei tuntud – aga no vähemalt pelmeeniks siis. Vahet pole. Igatahes käskis ta mul tee kenasti kruusi ümber valada ja meisterdas kiirelt paar pekitükkidest kubiseva keeduvorstiga võikut. “Tead, mine sõida parem õues jalgrattaga, muidu muutud varsti iseendale ohtlikuks,” ohkas ta hajameelselt mu pead sasides.

Läks natuke aega edasi ja avastasin end taas (vabandan väga, tegelikult on minus sama palju rassisti kui surnud vareses huvi stepptantsu vastu) kitsasilmsete maailmast. Sedapuhku olid süüdi esimesed videomakid ning nasaalses kohmakas idanaabri keeles dubleeritud easternid. Olenemata sellest, et ma asjast muhvigi ei jaganud, sai kung fu'st justkui elustiil ning Jackie Chanist minu mitteametlik ebajumal. Lõikasime ühe sõbraga muudkui harjavarsi juppideks, meisterdasime neist käepäraste vahenditega võitluskoote ning purustasime siis koledaid nõukaaegseid lambikupleid. Olime sedasi väikestviisi sisekujunduse maitsepolitseid või nii.

Praegu ma kaigastega ei vehi ning saltosid teha ei ürita. Naisuke ei jõuaks minuga EMO vahet hekseldada lihtsalt. Ja ega lugemis- ning vaatamisvaragi on eakohane. Sirvin elulooraamatuid ja kõkutan lihtsakoeliste komöödiate peale. Või siis helistan Kuku Raadiosse “Vox Populi” saatesse ja kirun valitsust. Jackie Chan pole ainult alla andnud. Müts maha.

Kõige jaburam on see, et kogu eelneval mölal pole tänase retseptiga suurt midagi pistmist, sest risotto on ju hoopistükkis itaallaste pärusmaa. Aga no nad seal Hiinas ju söövad kah riisi (issand, kas see oli jälle rassistlik, jah?) ja ma olen 6-aastasena seepärast muide ka ühe riisimagustoidu ise välja mõelnud. Panin pudru sisse suhkrut ja nimetasin selle hörsuks. Kui see emal veel praegu meelde tulema juhtub, naerab igakord nii, et pean igaks pettes telefonis salamisi 112 valmis valima. Ühesõnaga, andke seniilikust heietajale andeks ja sööge riisi. Ilma lihata muidugi.

Kreemine seenerisotto

1,5 l köögiviljapuljongit

20 gr kuivatatud seeni

60 gr margariini (tumesinine Keiju)

1 sibul, kooritud ja hakitud

1 sellerivars, peeneks hakitud

400 gr risottoriisi

3 sl maitsepärmi (Bon Soya)

1 sl oliiviõli

400 gr šampinjone vms

kimp tüümiani

kimp peterselli

1 küslaküüs, hakitud

1/2 sidruni mahl

Aja puljong potis keema ja jäta hästi tasasele tulele tiksuma, et ta riisile tasahilju lisades rooga jahutama ei hakkaks. Kuivatatud seened (nt puravikud) pane eraldi kaussi ja vala kuum vesi peale, las imevad seal viis mintsa vett sisse.

Sulata kolmandik margariinist (see tumesinine Keiju on veganile jumala legaalne) suurel panni, lisa sibul ja seller ning kuumuta madalal tulel, kuni sibul on pehme. Lisa riis ja kuumuta aeg-ajalt segades veel minutikene. Kurna kuivatatud seened sõelal ja pane kõrvale.

Nüüd hakka risottole kulphaaval kuuma puljongit lisama. Ise muudku isegad ja imetled, kuidas vesi riisi sisse läheb ja tärklis rooga kreemiseks voolib. Kui vedelik kadunud, tõstad aga jälle juurde. Eks ta ole sisetunde asi, aga umbes 15 – 20 minutiga peaks riis täpselt õiges valmidusastmes olema. Säherdune al dente riis on just paras, et segada sisse järgmine kolmandik margariini, raputada sekka maitsepärm ning lisada viimane kulbitäis puljongit. Kata roog kaanega ja lase seista.

Võta teine pann ja kuumuta sellel ülejäänud margariin ja õli. Selle otsa kalla tükeldatult nii nõrutatud kui värsked seened ja tüümianilehed. Prae segades paar mintsa ja lisa küüslauk. Kuumuta veel veidi, kuni seened pehmed ning pane juurde petersell ja sidrunimahl. Maitsesta soola ja pipraga. Ja polegi muud, kui risotto taldrikule, seened, tirts maitsepärmi ja petersell peale ning minekut.

Jõulutunnel, Tuutu ja makaronid

Mul oli keskaajal lahe pinginaaber. Tuutuks hüüti teda. Hüüti minu pärast, sest mina talle selle nime külge pookisin. Normull tüüp oli, on vist siiani. Aga tal on pangakonto väljavõttel mitu nulli rohkem, kui mul ja omad etteantud marsruudid ja trajektoorid käia.

Tuutu oli selline pisemat sorti tegelinski, minu vanaema meelest suisa kribu. Sestap pandi kõigile piltidele, millel kõrvuti sattusime, allkirjaks: “Arvake ära, kes kelle eest söögi ära sööb!” Ja kui Tuutu mõnel klassiõhtul südame rindu võttis ja roosapõskse klassiõe tantsule palus, laperdas ta neiu haardes nagu oleks keegi makaroni tsentrifuugi visanud.

Muide makaron ei olnud nõukaajal üldse paha tooniga sõna. Makaron oligi lihtsalt makaron. Ei teadnud ükski oktoobrilaps ega partorg siis midagi nendest pennedest ja hujennedest. Isegi sõna “pasta” kasutasid nad hoopis saapaviksi puhul.

Aga makaron oli aus roog. Seda pidi lihtsalt kindlasti mingi lihaollusega sööma. Vahet polnud, kas raputati jahust torukestele konservi, hakkliha või lihtlabaseid sardelliviilukesi. Kõhu tegi täis ja kannatas jälle kolhoosi garaažis veokate paakidest bensiini välja imeda.

Kellel liharaha ei olnud, sõi makarone paljalt. Tähendab, sööja ise ei pruukinud paljas olla. See osa sõltus ikka seltskonnast ja üldistest meeleoludest. Aga makaronid kurnati ära ja pisteti tuugalt pintslisse. Ainult et kui sul praegu pole raha makaronide kõrvale midagi osta, oled sa sotsiaalne väljakutse ning sinu auks tehakse “Jõulutunnel” või kutsutakse Taukar koos ketšupi ja kitarrega kodukööki ergutuslaulu laulma. Nõukaajal olid sa tõenäoliselt tavaline joodik ja sattusid kohaliku ajalehe abil häbiposti.

Mis mind kogu selle heietuse taustal imestama paneb, on aga hoopistükkis see, et ei vanasti ega praegu kiputa tulema selle peale, et vana hea makaroni saab muuta kuninglikuks lauakatteks ka köögiviljadega. Just! Nendesamade köögiviljadega, mida saab hooajal mõnekümne sendi eest või õhtuhämaruses naabri aias raksus käis puhta muidu. Muti abiga valmis mõne päeva eest järgmine hõrgutis:

 

Pastaroog ahjuköögiviljadega (a la Jamie Oliver) / Makaronid heinaga (a la Myrakas)

1 punane tükeldatud sibul

1 punane tükeldatud paprika

1 tükeldatud baklažaan

1 tükeldatud fenkolimugul

4 sl oliiviõli

5 purustatud küslaküünt

1 tl tšillihelbeid

400 gr purk tükeldatud tomateid

1 tl suhkrut

300 gr pastat

mõned oliivid

1 sl värsket tüümiani

1 kuhjaga sl maitsepärmi

Asi ise lihtne. Aja ahi 190 kraadi peale kuumaks. Loobi kõik köögiviljad peale küsla ahjupannile, maitsesta soola ja pipraga ning nirista õli peale ja aja siis korralikult segi. Pool tundi või tirts rohkem ahjukuuma ja aitab küll.

Kui oled köögiviljad ahju saatnud, võta üks suurem pann, vala sellele tirts õli ja lase keskmiselt kuumaks minna. Saada küsla pannile ja prae 3 mintsa. Lisa tšillihelbed ja tomatid, tomatikonservi loputusvesi ja suhkur. Kuumuta keemiseni ja keera siis temperatuur madalaks. Hauta, kuni vedelik on osaliselt maha keenud. Vala vahepeal ahjus valminud köögiviljad pannile ja kuumuta segades veel umbes 10 mintsa, kuni saad mõnusa paksu kastme.

No ja pasta släsh makaronidega on lihtne. Keedad, kurnad ja tutvustad neid kastmele. Lisa ka oliivid ja kui vaja, siis maitsesta roog üle. Serveerides raputa peale tüümiani ja maitsepärmi. Surm näljale!

Evergreen kartulisalat

Tänane postitus on mingis mõttes ajalooline. Nimelt kirjutan ma selle valmis käsitsi. Jah, päris kirjutusvahendiga päris paberile. Ikka üle keskmise jabur tunne. Kolm rida on kirjas ja juba hakkab käsi väsima. Rääkimata sellest, et mõttelennu ohjamise asemel läheb suurem osa energiast käe kontrollimisele. Viimati kirjutasin ma sedasi manuaalselt oma paarkümmend aastat tagasi. Kurat, ja kooli ajal said kõik konspektid selle meetodiga valmis uhatud. Kuidas see võimalik oli? Praegu tundub, et pean telefonis 112 juba vaikselt sisse toksima. Täitsa lõpp, käekiri on selline, nagu oleks pudeli riigiviina joonud, siis pastaka tagumikku torganud ja peenemate puusaringidega asja kallale asunud.

Kallil lugejal on kindlasti praeguseks tekkinud õigustatud küsimus – miks ometi? Kohe vastan. Vaadake, ma teen sauna. Varem vedasin siia terviseparadiisi kaasa ka arvuti, aga kui ühelt legendaarselt naabrimehe seltsis peetud leilifestivalilt üle õue koju tuterdades raali vastu maad algosadeks viskasin, läks tuju kuidagi üle. Samas, just sellises inspireerivas õhustikus ja Vanahumala abiga need hääd mõtted peast välja plopsatavadki.

Appi, mu käsi on täiesti krampis! Omaaegsed romaanikirjanikud lõpetasid raudselt invaliididena. Või hoidsid nad jõudehetkel töökätt lillavees ja lasid seda süüta neitsidel masseerida.

Ei ole miagi öelda, hakkame vanu traditsioone ja oskusi ära unustama moodsas ühiskonnas. Kurat, kullerid toovad toidukraami värava taha ludinal ära. Sina ainult paina nuppe ja lohista sõrmekest mööda puutetundlikku ekraani.

Nii, käsi on natuke sinakas ja väriseb nagu motoriseeritud dildo. Aga olen avastanud juba esimese plussi. Kuna mingit “delete”- klahvi pole, peab rohkem mõtlema ja vähem lohakusvigu tegema. Käsitsi kirjutamine ei luba ajumusklit lödiks lasta. Oi, kuidas mu vanaemale meeldiks näha lapselast paberile kriksatrulle vedamas! Ta plaksutaks ja viskaks paar saltot kah otsa. Ikkagi pärisinimene päris elu elamas. Ei, memm oli mul maru. Eriti sai nalja siis, kui ta proteesid veeklaasi unustanud oli. Jutust suurt aru ei saanud. Mokad laperdasid nagu merest kuivale tõmmatud lestakalad. Ja kuigi oleks vanaema võinud oma hilisematel aastatel olla vabalt Freddy Kruegeri käedublandiks, olid tema kondised ja artriidist kanged näpud köögis askeldades sama osavad, kui absinti ninna tõmmanud Rein Rannapil. Kõige legem kraam, mis tema kaubamärki kandis, oli biskviitrull. Ma lakkusin iga jumala kord taignakaussi nii, et enda moll oli nagu põrandale kukkunud pannkook.

Kookide maailmas olen ma saamatu, kui Jüri Ratas EKRE trussikuid kantseldades. Aga kuna siin mõte ikka põhiväärtustele ja ununema kippuvale klassikale läks, teen memme mälestuseks kausitäie igihaljast kartulisalatit. Erinevalt käsitsi kirjutamisest ei lähe see küll kunagi moest. Ilma viineri ja rammusa kooreta võiks ju arvata, et mõttetu pläust, aga võtke näpust. Või siis ärge võtke. Pika jutu kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ülihea salat sai. Ei mingit raketiteadust, aga muna tekitasin küll tofust, nagu džiisus veest veini.

Igihaljas kardulasalat:

1 kg kartuleid

200 gr konservherneid

200 gr konservmaisi

2 keedetud (või konserv)porgandit

4 marineeritud kurki

300 grammi tofut

1 punane sibul

1 pakk vegan majoneesi

1 pakk soja toidukoort

pipart, soola, chillihelbeid, kurkumit, sinepit

väävlisoola

Ega siin mögiseda midagi pole. Kardulasalat nigu ikka. Keedad koorega kartulid ära, jahutad maha, võtad (kartulid) alasti ja vormistad neist kuubikud. Muu jura juurde hekseldatuna ja lödistatuna ja justkui ongi okei. Ainuke väike seiklus on tofu, kes munaks tahab saada. Selleks tuleks tofu algosadeks pudistada ja rätiku sees veest tühjaks väänata. Siis pole muud, kui pann tulele, õli kuumaks ja tofu koos pipra, soola, chillihelveste ja lusikaotsatäike kurkumiga ära pruunistada. Päris arukas on ühel kenal hetkel ka pitsi jagu vett pannile lajatada, saab kohevam tuletis. Eriti hull hea saab võlts munapuder (jah, seda tasub täitsa eraldi hommikusöögiks teha), kui sellesse panna väävlisoola. Väävel teatavasti ongi põhimõtteliselt muna, kui sinna maitsete maailma juba ronida.

Ühesõnaga keerutate kogu kraami soustidega kokku ja jätate maitseid koguma. Kõikseparem on söök järgmisel päeval või pohmelliga.

Nähtamatud nädalavahetused ja krõbe lillkapsas

Mina kohe ei mõista nädalavahetusi. Sa ootad ja ootad neid, aga ühel hetkel on nad läbi, koidab esmaspäevahommik ning sa oled nii kuramuse väsinud, et vajaksid joone peale saamiseks vähemalt kahte nädalavahetust. Või kolme. Kui need ikka üldse päriselt olemas on. Minu tõendid on igatahes väga hägused ja ebausutavad.

Seda ma mäletan, et plaanisime naabrimehega reedeõhtule saunas hoo sisse lükata. Et siis saab keha puhtaks ja pea värskeks ning võib vaikselt vaatama hakata. Võtsime kenasti tagumikud paljaks, nagu õiged mehed kunagi, ja hakkasime protseduuridega peale. Sedasi hästi rahulikult, sest saunas ei tohi kiirustades käia. Ikka väike leil ja siis eesruumis töralöra, värsked ajalehed ja õllelonks. Maru vaikselt ja ettevaatlikult meelitades. Viskad vahepeal mõne halu alla ja ronid jälle püünele, peksad seal kasevihaga turja tuliseks, läigatad pesuruumis tubli nähvaka külma vett selga ja lähed eesruumi aurama. Räägid jälle kamraadiga maast ja ilmast ning kuukad mõnuga õlut. Ega iga leili vahel pea ainult ühe pudeliga piirduma. Teinekord tahab priskem teema lahkamist ja siis võib külmikust lisa tuua. Peaasi, et saunaahju ära ei unusta. Ja seda, et kui keha maha jahtub, tuleb korraks arutelu katkestada ja minna kerise sümfooniat kuulatama.

Teemadest meil naabrimehega juba puudus ei tule. Sest me oleme targad mehed ja teame, kuidas tegelikult asju ajama peaks, et maailmalõpp homme ei saabuks. Milline on parim sakuska? Kas Mart Sander on humanoid? Miks võileib alati tagurpidi maha kukub? Millise kuufaasi ajal peaks varbaküüsi lõikama? Kes mõtles välja telekapuldi? Mitu telliskivi suudab Chuck Norris pilguga pooleks ehmatada? Armastab, ei armasta? Ütle, miks tuled sa mind piinama? Kelle peal peatub tema pilk? Mis tegema nüüd pean, kas olen teinud vea? Milleks meile küll see mäng? Millal maksan memme vaeva? Pole probleemi! Kõik nuhime välja ja arutame sirgeks. Ainult seda me ei tea, kust tõuseb tolm ja kuhu raha kaob. Aga see pole ka kuigi oluline.

Igatahes olime peale kuuendat leili jõudnud teemani “Kaabu kui vastuoluline peakate” ning tuvastasime üksmeelselt, et see hoiab nii päikese õlgadest kui progressiivsed mõtted peakolust eemal. Tegelikult oli selle peale juba varem üks koomik tulnud, aga me tulime uuesti. Ja see tegi meile nii kohutavalt palju rõõmu, et rohkem me lavale ronima ei hakanud.

Mis ma oma mölaga öelda tahan? Tegelikult kolme asja. Esiteks on härra Rõõm üks igavene sindrinahk. Kui sa talle natukenegi hingamisruumi annad, võtab ta ajamasina kätte ja kukub väntama, nii et sädemeid lendab. Sest ühtäkki oli käes pühapäeva õhtupoolik. Siit tuleb teine asi. Maailma parim sakuska on krõbe lillkapsas vürtsikas kastmes. Kuna see pole minu retsept ja tegelik autor on teada, siis oma blogis eputama ma sellega ei hakka. Aga üldiselt on sedasi, et Muti leidis nõksud siit. Mis toob mind üksiti kolmanda asja juurde. Muti on üks kuramuse hea naine, sest lisaks maailma parimale sakuskale asetas ta saabuva esmaspäeva meeleolude leevendamiseks lauale kandiku Mozzarisella ja selle juurde kuuluvaga. Nüüd polegi muud, kui järgmist nädalavahetust ootama jääda. Vahepeal kostitan teid kindlasti ka mõne toekama retseptiga.

Kui majakas karidele juhib ehk Kodune kähkukas

Ma räägin teile oma kurvast saatusest. Võtke aga aegsasti taskurätid valmis ja sulgege end mõnda pisemasse kambrisse, kus keegi teie kaastundlikku itkemist ei kuule.

Tähendab, mingitel segastel asjaoludel on mind sünnipäraselt õnnistatud nobedate näppudega. Neist on olnud mulle abi nii arvutiklaviatuuri taga kui magamistubade kummitusliku pimeduse rüpes. Mõistlik mees oleks selle ande üle rõõmus kui Kim Jong Un ülikonnaproovis, aga mulle jäi väheks. Tahtsin, et rohkem ja rohkem inimesi mu lustakaid sardelle näeks ning ronisin püünele sündiklahve taguma. Tänu edevusele pole mind juba mitu aastakümmet nädalavahetustel kodus sõprade ja pere seltsis nähtud. Ikka viinaaurused puhvetid ja postikana silmadega kaaskodanikud sinu pilli järgi tantsu vihtumas. Nagu lõputu küünlapäev. Ei, ma ei kurda. Selles frititud kanatiibade järele lehkavas meeleheites on midagi stabiilset. Midagi, mis annab aimu, et on asju, mida ei muuda riigikord ega üleilmne pandeemia. See on inimloomus oma alastikistud aususes. Seda ma jälgin nagu hull professor oma laborihiiri külmas ja steriilses valguses.

Läkski lappama, aga katsun tagasi joonele saada. Nimelt on veel üks kindel asi nende pikkade keikaööde juures. Need on tanklad. Mängult koju sõitvale muusikule on üks tankla nagu majakas tormise mere ähmasel horisondil. Tanklas on soe ja valge. Seal on tualett, kohvimasin ja mõnusalt ebatervislik kiirtoit. Lükkad endale paar kabanossi ninna ja kestad jälle.

Olgu, läheme asja juurde. Tegime järjekordsel pubimängul oma plokid ära, kerisime juhtmed kokku ja seletasime ühele kuuepromillises joobes armetule blondiinile, miks me tema poole minna ei soovi. See käis umbes nii.

Daam: Kulge, poisidä! Kas teil naiskad ka kodus on vä?

Meie: Jaa!

Daam: Olete nendega õnnelikud ja nii vä?

Meie: Jaa!

Daam: No siis ma ei hakka isegi üritama...

Tagasiteel olid kõik mu lootused pandud Olerexi peale, sest kui süüa ebatervislikult, siis nende vegewrapperid on mu esimene valik. Astun siis tanklausest sisse ja tunnen, kuidas suu vett jooksma hakkab. Õnneks küsisin ettevaatlikult õige küsimuse: “Kas teil midagi veganmenüüst ka saada on?” Musta maski taha peituv neiuke viskas silmad suureks kui praetaldrikud ja volksutas ripsmeid nii, et mul hakkasid kõrvad tõmbetuules laperdama. “Kahjuks mitte!” - “Nagu üldse mitte midagi või?” - “Ei. Aga äkki soovite midagi juua?”

Kui ma tagasi autosse istusin, ei rääkinud paarimehega mitu minutit. Alles siis, kui ta foori all avariiohtliku olukorra tekitas, küsisin torisedes: “Arvad, jah?” Edasi kuulasime kuni Kükitani minu kõhukorinat ja vaatasime, kuidas mitte ühtegi kitse üle tee ei hüpanud. Kohe, kui auto Kükita bistroo ette pargitud sai, lasi semu paaristõugetega luugi juurde ja tellis endale kõigi lisadega lödiburgeri. Kui ma mõni minut hiljem ta soustist tilkuvat sihverplaati vaatasin, tahtis nutt peale tulla. Ah et nii õnnetu see vegani elu siis ongi? Igatahes vandusin endale paar järgmist päeva ise kiirtoitu valmistada ja siin on tulemused. Vaeva minimaalselt, naudingut raudselt rohkem kui Kükita lödiburksis. Myraka topeltgarantii.

Kleepuvad seenepelmeenid

Pakk pelmeene

1 sibul

pipar

sool

õli

tilk vett

vahtrasiirupit

Ma kurat tõesti ei tea, kelle tehtud need pelmeenid oli, aga pakk oli roheline ning suurelt kiri “Vegan” peal. Muti arvas, et UVIC-i omad, vaat sellised. Põhimõtteliselt on sedasi, et hakid sibula peeneks, ajad pannil õli kuumaks ning saadad siis pelmentsikud ja sibula koos pannile. Maitsestad pipra ja soolaga ning küpsetad keskmisel kuumusel seni, kuni sibul klaasjas ja pätsid pisut pruunistunud. Siis läigatad pitsikese vett pannile ning paned kaane peale. Selle vee tõmbavad pelmeenid kenasti endasse ning muutuvad mõnusalt pehmeks. Viimseks lihviks valage pelmeenidele paar supilusikat vahtrasiirupit ja laske pidevalt segades sellel karamelliseeruda. Pelmeenid saavad sedasi mõnusalt kleepuva ja läikiva kasuka. Natsa rohelist sibulat peale ja minek. Kui tahate, et roog eriti suure õllejanu tekitaks, lisage maitsestamisel ka näiteks tšillihebeid või jalopenot.

Võltshakklihaga wrapid

Siin pole kirjutada suurt midagi. Korjate külmikust välja kõikvõimalikud kastmed ja hakite ära meeldivad köögiviljad. NATURLI sojahakkliha tegin mina serveerimiskõlblikuks pannil. Ikka sibul, küsla ja maitsekraam, lõpuks tirts ketšupit veel sekka. Lahe on see, et kui kogu kama keset lauda sätid, saab iga mats endale täpselt sellise rulli voolida, nagu ise heaks arvab.

Minu igapäevast kartulit anna mulle tänapäev

No mis seal salata, mõnikord on minu kalendrikuude teised pooled sama õudsad, kui Eesti mängufilm. Selline väga kehva soundtrackiga lõputu õudus. Rahanatuke on pankadele antud ja kõht koriseb nii, et iseenda mõtteid ka ei kuule. Muidugi, ega kui seis on sedavõrd sant, ei tahagi oma mõtteid väga kuulda. Sesmõttes parlanksis värk.

Köögivilju on õnneks meie elamises alati, nagu ka tühja taarat, mille äraviimise järel leiab põhjuse arglikult poelettide vahel ringi piiluda. Ühesõnaga – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii ütles juba mu vanaema. Ma ei tea, mis asja tema vanakuradile kinkinud oli, aga maailma parimate kotlettide tegemise oskuse oli ta selle eest vastu saanud. Kui mõni memmele küpsetamise ajal peale sattus, rändasid hõrgutised otse pannilt suhu ja õhtusöögiks tuli lauale lisalaar vaaritada.

Ma saan aru, et need õndsad ajad ei tule enam iial tagasi. Liha on nüüd ju nõu-nõu ja ma arvan, et kui vanaema minu järgnevat katsetust vaadates pilvepiiril jalgu kõlgutades pealt vaatab, naerab ta endale proteesid kurku.

Tähendab, kotlette pean mina saama, nui neljaks. Ja kartuliusku tõsise Eesti mehena on enam-vähem teada ka see, millest nad sündima peavad. Eesti mehel on üks äge kiiks ka. Retseptid on nõrkadele ja kõik peab sündima iseenese tarkusest. Kui Muti mind köögis laamendamas nägi, siis ta isegi üritas nõu anda, kuidas toimida ilma, et kokkamise järel kodus maailmalõpu meeleolud ei valitseks. Mina mõistagi keeldusin resoluutselt. Seepärast pean teiega nüüd jagama retsepti, mida jonnipunnidel järele teha ei soovita. Ärge saage valesti aru. Maitsevad need kartulikotletid nagu killuke suvetaevast juulikuu varahommikuses vines, aga vaat koos ei taha kuidagi püsida. Niisiis on kaks varianti, kas käituda küpsetamiel nagu operatsiooni tegev ajukirurg või tuua mängu jahu ja siis see teine asi, mis muna moodi käitub ja mille tegemise õpetus mul ilma jalga gaasilt tõstmata ühest kõrvast sisse ja teisest välja vuhises. Sorri, Muti!

Kartulikotletid

6 kartulit

1/2 kaalikat

2 porgandit

2 sibulat

1 tl küslapulbrit

2 sl ketšupit

soola

pipart

1/2 tl tšillihelbeid

õli

riivsaia

sojapiima

3 saiaviilu

mõned päikesekuivatatud tomatid

3 sl maitsepärmi

1 sl vahtrasiirupit

Kartulid, kaalikas ja porgandid koorida, tükeldada ja siis soolaga maitsestatud vette keema. Ise hekseldad kiirelt sibulad ja küslad ära, rabad panni ning saadad nood sinna pruunistuma. Pipar, sool ja tšillihelbed lähevad seltsi. Kui juba nagu ongi peaaegu valmis, tõmbate sörtsu vahtrasiirupit peale. Nii, las jäävad nüüd oma etteastet ootama. Sina kurna köögiviljad ning tambi need pudruks. Las see mass juhtub leigeks. Vahepeal saad ilma koorikuta saiaviile sojapiimas leotada ja päiksekuivatatud tomateid hakkida.

Kui puder on jahtunud, siis loobi juurde ligunenud saiaviilud, hakitud päiksekuivad tomatid, panni sisu, ketšup ja maitsepärm. Ja siis mätsi nagu homset ei tuleks. Lõpuks pole muud, kui teed parajad pätsid, kastad riivsaia sisse ja praed ära. Kõige peenem kunst on need kotletid pannilt kätte saada. Aga ärge muretsege. Kui hakkama ei saa, menetlega kraami kui putru, aga kui saate, laske kotlettidel taas maha jahtuda ja kärutage neist mingi mõnusa kastme ja sibularatastega võikusid teha. Niisiis – iga konn ei köhi. Kartulikotletid – check!

***

Aga mul ikka oli seda va kartulit kodus. Saan teile sama soojaga veel ühe retsepti rebida. See on nii maitsev, et tasub tegemist isegi siis, kui pangakontol tuul ei lõõtsu.

Kartulivorm kapsasalatiga

Vormile:

2 kg kartuleid

2 sibulat

4 küslaküünt

pakk sojahakkliha (Naturli)

2 pakki soja toidukoort (Alpro)

sool

pipar

tšillihellbed

BBQ kaste

õli

margariin

Salatile:

1/2 punast kapsast

1 punane sibul

2 porgandit

2 dl vegemajoneesi

1 dl sweet chilli kastet

2 spl valge veini äädikat

1 tl soola

1 tl suhkrut

Kartul viiludeks, sibul ja küsla hakkida ning pannil õliga pehmeks. Panni tahab saada ka hakkliha koos pipra, soola ja tšilliga, BBQ kastme panete lõpufaasis juurde. Ja siis uhkelt kihte klaasvormi laduma. Kartul soola ja pipraga, sibul ja küsla, kartulid soola ja pipraga, hakkliha... Niimoodi kohe mitu raksu. Kõige peale jälle kartul soola ja pipraga ning siis lajatad uljalt koorepakid otsa. Noaotsaga margariinitükke peale, fooliumiga katta ja 40 – 50 minutiks ahju. Viimaseks lihviks lase ilma fooliumia 15 mintsa pealt pruuniks ka.

Salatit saad ehitada vormi küpsemise ajal. Aga üldiselt on see sama lihtne, kui “Maskis laulja” ajaks teleka välja lülitamine. Klõps ja valmis! Kõik köögiviljad riivid peeneks, kastmematerjal möllid kokku, valad salatile peale ja segad läbi. Las ta mõtleb külmikus seni elu üle järele, kui ahjuroog valmis. Palun lauda!

Jätke Peppa rahule ehk Me kõik oleme heinahundid!

Selle tänase roaga on nii, et vihasema sisepõlemisega vingatsid võivad hakata kohe plõksima. Noh, et kamoon! Mõtled, et paned tomativiilu leiva peale ja oled kohe uue veganroa leiutanud? Aga vaat on toite, mis polegi eputamiseks, vaid päriselt söömiseks.

Minu meelest on ühepajaroog üks selline hõrgutis, mis näitab väga hästi, et taimsed road on ülihead ning meie toidulaual kogu aeg olemas olnud. No mis seal siis keerulist? Lased aga sääretõstejooksus lähimasse talupoodi, kühveldad kõikvõimalikud köögiviljad oma vastutustundliku moega korduvkasutatavasse poekotti ja liugled läbi pimeda novembriõhtu kodukööki. Umbes nii ongi. Mina lihtsalt veel alles hiljuti alustasin ikka sellest, et tükeldasin seakülje kuubikuteks ja lasin neil pannil säriseda. Seekord võin aga ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta “Põrsas Peppa” multika peale panna ja käised üles käärida. Muide, ega see, et üks toit ainult köögiviljadest koosneb, ei tähenda, et ta igav peaks olema või et teda valmistades südant rõõmust põksuma ja silmi peas särama ei saa. Muide, selle viimase jaoks on igati arukas kõigepealt endale klaasike maitsvat punaveini välja valada ja tööpinnale õige rahulikult kõik valmis sättida. Mina avalikustan teile vaid mõned endapoolsed salanõksud ja teie mõelge hoolega läbi, mida peale selle retsepti järgi kallimale kokkamist temalt tänutäheks vastu küsida.

KOOSTISOSAD:

6 – 8 kartulit

4 porgandit

pool keskmist kaalikat

pool väiksemat kapsapead

10-sentimeetrine jupp porrut

2 sibulat

4 küslaküünt

2 marineeritud röstpaprikat

2 köögiviljapuljongi kuubikut

toiduõli

soola

pipart

suhkrut

tšillihelbeid

3 supilusikat BBQ kastet

pool pakki sojahakkliha

Olgu kohe öeldud, et ega seda mänguhakkliha tegelikult vaja ei ole. Mul lihtsalt oli teda sügavkülmas ja endisel omnivooril sähvatas. Aga eks ta natuke värvi, tekstuuri ja – minu väikese salanõksu abiga – ka mekki juurde annab.

Oi, mulle meeldib toidust rääkida! Kõigepealt võtan veel sõõmu veini ja siis hakkan tulema. Nagu ütleb kultuskokk Jamie Oliver, pange oma potid-pannid valmis ja vesi keema! Tegelikult ongi vaja ühte paraja suurusega potti ja ühte panni. Vett võib keema panna nii liitri jagu. Oot, ma võtan veel lonksukese.

Koorige köögiviljad ja hekseldage noaga selliseks, nagu heaks arvate. Sibul ja küsla võiks muidugi muust kraamist tiba peenem saada, eks ole. Kui vesi on keema läinud, valage see poti põhja puljongikuubikute peale. Sinna otsa võib saata kapsa ning lasta tal kuumas leemes vaikselt kokku vajuma hakata.

Pannil kuumaks aetud õli peale lennaku nüüd porgand, porru ja pool sibula- ning küslakogusest. Laske keskmisel kuumusel labidaga vehkides sibulal klaasjaks muutuda ning saatke kraam potti. Sinnasamasse lennaku ka kartul, kaalikas ning ruudukesteks lõigutud paprika. Valage potti veel nii palju kuuma vett juurde, et ta sealt pealmiste koostisainete vahelt hellalt välja piiluks. Sool, pipar ja mõistagi näpuotsatäis suhkrut maitseks ning tasasele tulele podisema. Veiniaeg!

Edasi tuleb nüüd see hakklihaosa. Kuna ma ise olen suur sojahakkliha fänn, sest on selgunud, et tegu polegi räästa alla visatud saepuruga, siis soovitan muidugi järgneva protsessi läbi teha. Kui mitte ühepajatoidu, siis kasvõi wrappide tegemise juures. Seda ka, et ANAMMA-nimelisest firmast on tänaseks saanud NATURLI. Et siis teate poest otsida.

Khmm. Tähendab, pann on jälle vaba ja kui tirts õli sellel kuumaks ajada, saab pannile valada sojahakkliha ning ülejäänud sibula ja küsla. Tšillihelbeid panin mina nii umbes teelusikatäie, aga minu helbed pärinevad sriracha tegemise jääkidest ja on tiba mahedamad. No pange teie pool. Igatahes väntate jälle pannilabidaga nagu marutõbine kojamees ja kui sibul näitab klaasistumise märke, saadate segu uhkemaks vormima kolm supilusikatäit BBQ kastet. Kui seda pole, pange või ketšupit. 2 – 3 mintsa pärast võib jälle panni potti ümber valada ning peenhäälestuse mõttes paprikapurgist tirtsu marinaadi veel peale niristada.

Ülejäänud töö teeb juba õige tasasele kuumusele timmitud pliidiraud. On aeg “Põrsas Peppa” vahetada “Õnne 13” vastu ning endale järjekordne klaas (või kaks või kolm) veini valada. Jätke lihtsalt tirtsuke söögi kõrvale ka. Serveerides pole keelatud portsjoni peale rohelist sibulat hakkida. Väga tegus piduroog. See pole siin mingi kolm viiskümmend, ma ütlen!

Pasta, mis suus plahvatab

Tähendab, vaikselt hakkab asi sinnamaale saama, et toidumessilt sebitud toidukraam saab konsümeeritud. Kallis kaasa (edaspidi siin blogis Muti, sest nii ma teda kutsun) väntas veel täna valmis ühe mittekanapasta, mis oli nii kuramuse maitsev, et ma unustasin vahepeal mäluda ja pidin pikki nuudleid makku luristades peaaegu ära lämbuma.

Aga nüüd kõige olulisema juurde. Ma võtsin kätte ja tegin ise ka veganköögis käe valgeks. Olen kuskilt lugenud, et sa pole õige vegan, kui ise hummust ei tee. Natuke enne seda, vanadel headel kaelakarbonaadi ja süldi aegadel oli sõna "hummus" minu jaoks sõimusõna. Sellest hullem oli ainult "karulaugupesto". Aga no selle kasutamiseks pidi keegi juba väga isiklike solvangutega lagedale tulnud olema. 

Loomulikult ei teadnud ma pikka aega kummagi sõna täpset tähendust. Okei, pesto sattus ühel hetkel kuidagi kogemata suhu ja sai ainult kinnitust vägisõnana kasutamiseks. Üldiselt on aga elu näidanud, et ei tasu ühegi teema koha pealt suud väga bravuurikalt täis võtta. Olen viimase paari aasta jooksul toidust palju rohkem pidanud hoopis sõnu sööma. Viimane laiamine sai vaimses mõttes lumelabidaga piki piilumist siis, kui veganluse teemalauale tõstsin. Jala ei käi, vett ei joo ja heina ei söö. Teate ju küll. Aga mees annab sõna ning mees võtab sõna. Tähtis on selg sirgu lüüa ja peavangutajate kiuste edasi astuda.

Ühesõnaga juhtus see, mida saslikurahvas vaid oma kõige õudsamates hirmuunenägudes näeb: mulle torgati kätte purk kikerhernestega ja tutvustati surmamasinat nimega blender. Väristasin salaja natuke mokka, aga vedelaks ka ei löönud. Ega ma päris täpselt teadnud, mida teha, kuid Muti hoidis vaikselt kätt, nagu lapsevanem, kes tagajärglase jalgrattal abikad alt on võtnud ning esimest korda põnni omapäi laperdama laskma valmistub.

Põhja põristamine käis kindlate reeglite järgi. Kikerherned tuli kurnata ja loputada ning saata blenderisse. Kolm supilusikat oliiviõli ja kaks supilusikat sidrunimahla läks manu. Ahjaa, üks supilusikas vett läks ka, et õige konstistents saada. Eks seda hašš-kaks-oo asja peab igaüks ise timmima, et kui paks plöga kellelegi täpselt istub. No igatahes seda kama jõristasin niikaua, kuni lärmi pärast kõrvast natuke verd tuli ja siis järgnes juba mõnusam osa. Maitsestamine mulle meeldib ja seda peent kunsti ma natsa ikka oskan. Lisasin esialgu üsna ilmetule pastale kolm küslaküünt, tubli supilusikatäie omavalmistatud srirachat (see on megamõnus terav kaste, mida kõlbas valmistada ka lihafännil) ja näpuotsaga soola. Lasin blenderil jälle ühe surmametali soolo esitada ja valmis ta oligi. Häbi öelda, aga umbehää sai.

Praegu on siuke mahe küslapauk suus, nii et romantikat täna õdagu tegema ei kipu. Aga tühja kah. Nagu ütles legendaarne Vanamees: "Šee oli šeda väärt!"

Pilguheit veganite paradiisi

Ma olen ühel taimetoidumessil varem käinud. Siis rohkem lootuses, et sarkasmipritsimiseks materjali kogun. See tähendab, et jõlkusin tülpinult perel sabas ning kui nälg tahtis silmanägemise ära võtta, lubasin endale lõpuks mingi vegeburksi sisse toppida. Ja ka siis oli vaja kobiseda: “No pärisasi see muidugi ei ole...”

Nüüd sattusin Tallinnas Kultuurikatlasse teist korda ja oma eksperimendi eelviimasel päeval. Olin tegelikult ise ka oma käitumise üle väga üllatunud: naine ja laps polnud veel käsigi ära desotada jõudnud, kui mina juba mingi leti ääres maitsenäidiseid sisse vohmisin ja esimesed viiekad müüjatädile dekoltee vahele surusin. Selline kergelt hüsteeriline minek oli sees. Olin nagu jahikoer, kes metsas värske jälje peale sattunud. Hmm, selline mõnusalt veganlik võrdlus. Igatahes laperdasin juhitamatult lettide vahel ning ahnitsesin veidraid ja veel veidramaid tooteid ostukotti. Kui muidu oli kõvasti katsetamist ja mekutamist, siis merevetika snäkke müüva kioski juures läksin peast täitsa pilvikuks. Kahmasin ühe suure kasti kaenlasse ning keeldusin seda müüjatele tagasi andmast. See oli lihtsalt üks mu lemmikampse juba siis, kui veel frikadellide ja viinerite kuningriigis elasin. Selline hell meenutus kaugetest aegadest tõi liigutuspisara silma ning andis jõudu uutes oludes edasi minna.

Aga mis ma siis lõpuks messilt koju vedasin? No eks vaadake pildilt. Kuna tegu on minu esimese postitusega, siis ei jaga teiega kriitikat vaid oma rõõmu. Tundub, et laias laastus ikka on võimalik kõige kiuste taimetoitlasena kõht täis saada. Loomulikult ei arva nii toidukohapidajad, kes lehtsalati õliga üle valavad ning leiavad, et on kohustusliku osa menüüs sellega täitnud. Kindlasti ei arva nii ka kaupmehed, kes saavad rahulduse sellest, et taimetoitlased kusagil poe kaugemas nurgas veidra häbikapi juures “nende imelike asjade” juures küürutamas sunnivad. Aga pole hullu! Tasapisi õpetame, mis muud.

Paar toodet võiks muidugi välja tuua. Happy V kanaampsud viisid keele nii sügavale ühte kohta, et tuleb tunda rõõmu trükkimist soodustavatest sõrmedest, verbaalselt polekski end praegu väljendada saanud. Ja nende suitsuvorst oli parem, kui see, mille nimel lehmad, sead ja veised läbi torgatakse. Natty tehtud Onu Jaani Kimchi lõi seedimise nii kenasti käima, et isegi mu arulage buldog üllatunult kõrvu kikitas. Ja No Milk Today baristapiim tegi kohvi nii heaks, et ma peaaegu oleks oma hommikuse õlle joomata jätnud.

No nali naljaks. Toidukuhjast läbi puurimisega läheb nüüd õige mitu päeva aega. Katsun teid greenhornist heinanärija seiklustega jõudumööda kursis hoida. Musid püksi ja suhtlemiseni!

KUIDAS ÜKS LIHASÖÖJA HEINA HEKSELDAMA HAKKAS?

KES MA OLEN?

Olen tavaline Eesti mees, kes kaalus kahe aasta eest 140 kilo, sõi hommikuks peekonit, lõunaks šnitslit ja õhtuks veisesteiki. Jala ei käinud ja vett ei joonud. Taolise hedonistliku elustiili kritiseerijatele näitasin keskmist sõrme ja haukusin läbi. Sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, mida ma suhu topin või mitmendal eluaastal infarkti saan. Ja ega tegelikult väga ei öeldudki, see oli pigem stiilis “parim kaitse on rünnak” preventiivne enesepositsioneerimine.

MIS JUHTUS?

Tegelikult suurt midagi. Peale mõnusat, kuid samas pisut liiga pikaks veninud aastavahetust koos heade sõprade, kolmekilose lambakintsu ja mõne pudeli hundijalaveega otsustasin kergelt mökus olekus natuke õues pead tuulutada. Ei, mitte sportida! Olge nüüd! Oli 4. jaanuar 2019. Lohistasin lihtsalt ühe neljakiltsase tiiru ja saigi natuke parem. Vahepealset ma siinkohal üksikasjalikult lahti seletama ei hakka, aga aasta hiljem olin igapäevase 8 jalutuskilomeetri tulemusena alla võtnud 30 kilo. Kõik muud jutud olid samad: grill, chill, õlu ja lebo. Ma olen ju täiesti terve mees ja pean seda kõike saama.

NO JA SIIS?

See kahe aasta tagune mina peaks praegu kahe käega peast kinni hoidma, sest mind on juba nähtud jõusaalis, ratta seljas ning paaril korral koguni pekipõrkel jooksusammu katsetamas. Lõbutsemine ja maitsvad toidud on jätkuvalt minu pärisosa ja neist ma loobuda ei saa. Küll aga on minus alati olnud tahtmine tühipalja mökitamise asemel asjad enne omal nahal läbi proovida, kui suu vett (no olgu, veini) täis võtan.

Et kõik ilusti südamelt ära rääkida, pean alustama sellest, et lisaks paarile kassivolaskile ja koeralontrusele kuulub minu majapidamise juurde ka armas naisuke ning gümnaasiumi viimases klassis tudeeriv tagajärglane. Nendega on üks jama. Jama on see, et nad on veganid. Just. Ei söö nad muna, piima, juustu ega kohupiima. Kalast ja lihast rääkimata. Täitsa katki omadega, ütleksid mõned. Kuna ma aga oma pereliikmetest väga hoolin, olen jõudumööda katsunud kuulata, millega nad oma valikut põhjendavad. Ma saan väga hästi aru, mida teeb massiline karjakasvatus keskkonnaga, millistes tingimustes elavad põllumajandusloomad ning kuidas nad surevad. Teisalt – mis minul sellest? Mina ostan ju poest viinerit, lihapalle ja sinki. Neil pole loomalaipadega ju miskit pistmist, need on tooted. Vähemalt nii me kõik mõelda püüame, et lihtsam oleks.

Asja tervisliku külje üle juureldes olen samuti ainult pead vangutanud. Ühiskondliku tooni ja üldteada heakskiidetud praktika järgi peaks mu kullakallid kängu vajuma ning erinevate ainete puuduses lillade nägudega põrandal vähkrema. Seda pole aga juhtunud. Kuidas ometi?

LOLLIKS LÄKSID VÕI?

No ja nii see juhtus. Puhtalt uudishimust ja arvestades tõsiasja, et töötan ajakirjanikuna, otsustasin teha ekseperimendi “Lihasööja neli nädalat taimetoitlasena”.

Oi, see on olnud kirju ja emotsiooniderohke aeg! Olen keset lihalette kõhu korinat kuulatades juukseid (no mul kunagi olid) peast kakkunud, olen lookas pidulaua ääres mossis molliga kahte keedukartulit järanud, olen vastanud küsimustele stiilis “Kas sa läksid täitsa lolliks või?”, “Nüüd ei ole sinuga enam millestki rääkida!” ja “Pane tähele, varsti oled päristoidu juures nutuga tagasi!” Aga olen ka kirgliku kokandushuvilisena avastanud täiesti uue maailma. Ausõna, ma olen endale õlle kõrvale meisterdanud imelised küüslaugutofust ning sojakastme ja maitsepärmiga turgutatud snäkid, olen tervel perel kõhu täis söötnud võltshakklihast Iiri pudru, vürtsikate riisinuudlitega köögivilja-seenevoki, prantsusepärase sibulasupi ja muu säärasega. Ja ausõna, need toidud on olnud väga maitsvad.

Kas ma igatsen liha? Teinekord tühja kõhuga igatsen ma liha maitset, mulle on teda lihtsalt nelikümmend aastat jutti sisse söödetud. Aga siis ma mõtlen jällegi: kui minu ainsaks argumendiks õigustamaks teiste elusolendite seibideks lõikamist on nende maitse, siis pole see nagu kuskilt otsast okei.

MIS EDASI?

8. novembril 2020. aastal sai kuu vegantoidulisena tehtud, aga eksperiment kestab edasi. Olen alles jala ukse vahele saanud ja ei kavatsegi argpükslikult jalga lasta. Ees on palju maitsmisi, palju arvustamisi, palju arutelusid ja palju avastamist. Neid kõiki kavatsen ma sellel lehel huvilistega ka jagada. Kusjuures on kuradi hea tunne, et kogu seda ilu nautides ei tee ma mitte ühelegi elusolendile liiga. Mulle see sobib. Ahjaa, selle kuu aja jooksul on alanenud vererõhk, tulnud juurde võhma ning peagi töötab paremini. Kõht on olnud kogu aeg mõnusalt täis, kuid kolm kilo pekki olen kuhugile lootusetult ära kaotanud. Tõesti enesehävituslik ja kriminaalne käitumine, eks ole.

Et minu loost paremat pilti saada, tutvuge aastatetaguse Onu Myraka Toidublogiga ning lugege artikleid, milles oma muutumist jupiti leheveergude tarvis lahti kirjutanud olen. Ja kirjutage-joonistage mulle ka! Vahet pole, kas tahate läbi haukuda, nõu anda või mõnd huvitavat söögikohta või toodet proovimiseks soovitada.